Uudised

Suvel muutub veinimaailm alati vabamaks ja loominguliselt eksperimenteerivaks. Struktuursed punaveinid teevad ruumi värske ja elava karakteriga valgetele-roosadele veinidele ning vahuveinidele ja punaste veinide puhul eelistatakse üldiselt veidi madalama alkoholisisaldusega kergema iseloomuga lihtsalt joodavaid punaveine.

Vahuveinid ning vahuveinidest kokteilid on suvel alati populaarsed, aga seekord me nendel ei peatu. Alljärgnev on kiire ülevaade moodsatest veinitrendidest, mida sel suvel eelistada:

Roosade veinide jätkuv populaarsus

Pandeemia järgse järsu kasvu teinud roosad veinid on endiselt igasuvised lemmikud, eelkõige veidi kuivema ja mineraalsema karakteriga veinid Vahemere rannikuäärsetest piirkondadest. Jätkuvalt on populaarsed karged ning mineraalse maitsega Provence'i piirkonna kahvaturoosad veinid Lõuna-Prantsusmaalt, millele sekundeerivad veidi marjasema iseloomuga roosad veinid Hispaaniast ja Itaaliast.

Aromaatsed kerged valged veinid

Soojemate ilmade saabudes muutuvad värskes õhus vaba aja veetmine ning pikniku pidamine peaaegu suviseks kohustusteks. Kergemad ja veidi aromaatsemad valged veinid on suvel eriti hinnatud oma värskuse ning tsitruseliste nootide tõttu. Populaarseimad on Põhja-Itaaliast Garda järve äärest pärit Lugana, Veneto pehme ja puuviljane Soave ning puuviljaselt tsitruselise iseloomuga Pinot Grigio, mis on suvisel veinimaastikul juba traditsiooniks muutunud. Marjasortidest väärib selles kategoorias esiletõstmist kindlasti rahvusvaheline Sauvignon Blanc, aga pilgu võib pöörata ka Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit Chenin Blancile.

Madalama alkoholisisaldusega veinid ja alkoholivabad veinid

Terviseteadlikkuse tõusuga vaadatakse aina enam veini alkoholisisaldust, sest tihti juuakse suvel veini pigem klaasike seltskonnaveinina, kui rangelt toidulaual pakutavat silmas pidades. Kerge ning värskendav Portugalist pärinev Vinho Verde, igapäevasem Austria Grüner Veltliner ja puuviljane Saksamaa Riesling on alati kindlad valikud. Samuti liiguvad suvel inimesed rohkem ringi, sõidetakse linnast suvilatesse ning võetakse ette suviseid matku. Paraku ainult ühistransporti kasutades igale poole ei jõua ja sellega kaasnevalt on alkoholivabad veinid muutumas üha aktuaalsemaks. Alkohol on veinist eemaldatud spetsiaalse filtriga pöördosmoosi teel – nii ei sega klaasike veini veinisõbral autorooli keeramast. Ametlikult ei tohiks alkoholivabu veine nimetada veiniks, sest EU seadusandluses peab veiniks nimetatav jook sisaldama vähemalt 7% alkoholi, aga las EU määrused jäävad suveks Brüsseli kontoriseinte vahele.

Kerged punased veinid

Kerged ja marjaselt elavad punased veinid, mis on üsna taskukohase hinnaga ning mida sobib jahutatult serveerida, on suvehitid punaste veinide kategoorias. Igapäevasem Pinot Noir, Beaujolais’ piirkonna Gamay ja Austria Zweigelt on suvel üsna hästi joodavad oma madala tanniinisisalduse tõttu. Itaalia populaarse ning veidi moosise Primitivo võib suveks välja vahetada kirsiselt elava Sangiovese vastu, millest tehakse Toskaanas tavalised ja nooruslikud Chiantid.

Innovatiivsed veinijoogid

Populaarne veinikokteil Sangria, mis tehakse punasest veinist, marjadest/puuviljadest ning kuhu võib lisada veel limonaadi või vahuveini kihina tekitamiseks ja Spritzer, mis segatakse tavaliselt kokku valgest veinist ning sooda- või mineraalveest, on juba kõigile teada. Uus trend on maitsestada värsket valge veini, lisades sinna uusi maitseid nagu näiteks marineeritud jalapeno või ingveri viile või ka värskeid aromaatseid ürte – basiilikut või koriandrit. Valge veini asemel võib kasutada ka kuiva roosat veini. Kuigi traditsioonide austavale veinisõbrale võib see tunduda pühaduserüvetusena nagu ka jää lisamine veinile, siis suvi on õige aeg katsetamiseks ja ega uusi trende muidu ei teki, kui raamidest välja ei murta.

Suviseid maitserännakuid soovides,

Teie Nautimus

Kaasaegne tehnoloogia pakub veini pakendamiseks laia valiku erineva kuju ja mahuga anumaid, alates klassikalisest klaaspudelist saviamfora ning moodsa BIBini (lühend inglise keelest: bag-in-box). Kõiki neid kasutatakse erineva maitse ja värviga veinide pakendamiseks. Aga kas peaks eelistama kuiva punast veini pudelis või valget magusat veini BIBis? Siin võib järgida keskaegse Itaalia filosoofi Niccolo Machiavelli väljendit: “Eesmärk pühitseb abinõu.“

Kui pilk veiniajalukku heita, siis tekkis vajadus veini pakendama hakata juba aastatuhandeid tagasi, kui pool-nomaadse eluviisiga inimestel oli vaja jalgsi ning kiiresti liikuda. Tõenäoliselt olid esimesed veini pakendajad mägedes loomi valvanud karjased, kellel oli vaja vein ja toit loomi karjatades kaasa võtta. Klaaspudeleid siis ei tuntud, savist amforad olid rasked ning ka haprad. Leidlikus lahenduseks osutusid nahast lähkrid, mida sai paelaga üle õla visata ning millega sai väiksema veinikoguse ühes võtta. Arvatavasti tekkisid esimesed sellised lähkrid Kaukaasias ja Hispaanias müüakse sarnaseid nahast kotte kaasajal turistidele „bota“ nime all. Need olid tavaliselt valmistatud kitsenahast, kaetud seest puuvaiguga ning selle peen tila võimaldas juua otse paunast.

Roomlased hakkasid veinide transportimisel kasutama tammepuidust vaate ning keskajal oli see kõige levinuim veini hoidmise ja säilitamise viis. Klaaspudelid võeti laiemalt kasutusele alles 18. sajandil. Ühe pudeli mahuks kujunes 75 cl seetõttu, et vedeliku mõõtühikuks oli sel ajal inglise gallon, mis vastab umbes 4,5 liitrile. Veinikaupmeestel oli lihtsam tol ajal arvutada: veinivaat mahutas 225 liitrit ehk 50 gallonit, mis omakorda mahutas 300 pudelit. Üks gallon mahutas 6 pudelit. Meetermõõdustik, mille aluseks oli kilogramm ja liiter, võeti tõsisemalt kasutusele alles 19. sajandil Prantsusmaal ning veel hiljem mujal Euroopas. Tänapäeval kasutatakse ülemaailmselt veiniäris 9-liitrist kasti, mis mahutab 12 x 75 cl pudelit või kaks gallonit.

Pudelisulguritena kasutati veel eelmisel sajandil laialdaselt korgitamme koorest korki, mille tarvis on alati piknikule vaja kaasa võtta avaja. Tehnoloogia arenedes on kaasajal laialdaselt kasutusel pudeli sulgemiseks keeratav metallkork. Tõsiusksed veinisõbrad suhtusid sellesse alguses veidi põlgusega, aga võtsid selle kiiresti omaks. See teeb veini avamise mugavamaks ja oluliseks plussiks on ka pudeli uuesti sulgemise võimalus.

BIB ehk siis nö „pakk karbis“ on kaasaegne veini sulgemise ja pakendamise viis, kus vein on õhukindlalt suletud kilekotiga karbis. William R. Scholle patenteeris selle tehnoloogia 1955. aastal Ameerika Ühendriikides ning tänapäevane BIB on selle edasi arendatud versioon ja see on muutunud üha populaarsemaks igapäevase veini tarbimises.

Võrreldes veini pudelis hoidmisega on BIBi eelisteks:

1. Veinil on pikem säilivusaeg peale avamist, sest õhukindel kott ning kraan ei lase veinil nii kiiresti rikneda.
2. Lihtsam transportida ja sobib hästi vabaõhuüritustele.
3. 1,5, 3 või 5 l pakk võimaldab soodsamat hinda, madalamat pakendikulu ning lausa 80% väiksemat süsinikujalajälge võrreldes klaaspudeliga.

Puudusteks on lühem veini säilivusaeg suletuna, seega ei sobi BIB veini hoidmiseks ja arendamiseks veinikeldris, sest puudub mikrokontakt hapnikuga, mille toel vein pudelis küpseb. BIB-veinidel on pakendil kirjas säilivusaeg ning pakki liiga soojas hoides võib vein kotis paisudes rikneda.

Kokkuvõtvalt on nii ühel kui teisel pakendiliigil omad eelised. Suvist pikniku silmas pidades, kus juuakse enamjaolt kergeid ja värskeid veine ning osalejaid on enam kui ühe käe sõrmedel, võib julgelt sinna kaasa võtta pakiveini, olgu see siis valge, roosa või punane. BIBides veinid on kerged ja värsked noored veinid ning mõeldud lähiajal joomiseks, mitte säilitamiseks. Romantilise pikniku puhul kaaslasega soovitame kaasa võtta keeratava korgiga veini, et mitte rikkuda õrna ja intiimsemat atmosfääri piknikukorvist veiniavaja otsimisega.

Meeldejäävaid suviseid veinihetki,

Teie Nautimus

Mõiste Crémant pärineb Prantsusmaalt ja võeti laiemalt kasutusele 1970ndate aastate lõpus, kui Euroopa Liit keelas méthode champenoise väljendi kasutamise väljaspool Prantsusmaa Champagne piirkonda. Termin oli kasutusel Prantsusmaa ning Luksemburgi kvaliteetsete vahuveinide puhul ja mõned šampanjatootjad laiendasid väljendit ka veidi madalama CO₂ sisaldusega šampanjadele – fine mousse crémant, mida kaasajal enam ei kasutata. Hispaania vahuveinitootja Codorníu, kes oli Grand Crémant de Cordoníu nimelist vahuveini müünud juba 1924. aastast, andis oma veini nimetuse kaitseks Euroopa kohtusse sisse hagi. Kohus aga otsustas 1994. aastal, et mõiste Crémant ei ole mitte päritolunimetus, vaid vahuveinide valmistamismeetod ning seetõttu võivad seda kasutada kõik tootjad, kes sellisel viisil vahuveini teevad. See tähendas, et termin Crémant ei olnud enam seotud kindla päritoluga ja seda võis kasutada ka teistes Euroopa Liidu riikides. Kuna aga seda mõistet kasutati kindla valmistusmeetodiga vahuveinide puhul, mis olid saavutanud tarbijatelt positiivse heakskiidu, kehtestas Euroopa Liit Crémanti valmistamiseks kindlad ning ranged reeglid.

Sõltuvalt piirkonnast seadusandlus veidi varieerub, aga üldnõueteks on kõigile terve marjakobara pressimine, marjade kaalu ja sellest saadava mahla suhtarv (150 kg marjadest 100 l mahla), vein võib olla valget või roosat värvi, vahuvein tehakse traditsioonilisel meetodil ja peab arenema pudelis vähemalt 9 kuud pärmisettel ning väävliühendeid (SO₂) on lubatud kasutada 150mg/l. kohta. Lisaks peab tootja lisama pudeli etiketile kaitstud päritolu nimetusega marjade kasvuala.

Tänapäeval kasutatakse Crémanti nimetust enim Prantsusmaal, väljaspool Champagne kasvuala traditsioonilisel valmistusmeetodil tehtud kvaliteetvahuveinide puhul. Kastutusel on kaheksa piirkonda: Crémant d'Alsace, Crémant de Bordeaux, Crémant de Bourgogne, Crémant de Die, Crémant de Limoux, Crémant de Loire, Crémant de Savoie ja Crémant du Jura. Väljaspool Prantsusmaad on kasutanud väljendit juba pikka aega Luksemburg – Crémant de Luxembourg. Kuna aga Crémanti  populaarsus käesoleval sajandil kasvab, siis võttis selle kasutusele 2005. aastal ka Maroko – Crémant de l´Atlas. 2009. aastal pöörasid oma pilgud Crémanti poole Saksamaa veinitootjad, kohendades veiniseadusandlust ning lisades sinna veel nimekirja kastutada lubatud marjasortidest koos nõutud kasvuala nimetuse ja veini maksimaalse jääksuhkrusisaldusega, mis ei tohi Saksamaa Crémantide puhul olla üle 20g/l kohta (Pfalzis kuni 15g/l). Ehk siis Crémanti puhul on tegu Saksamaa kuivade vahuveinide koorekihiga, „a la Crème de la Crémant“. Kuigi hetkel moodustavad Crémanti tüüpi vahuveinid Saksamaa vahuveinide tootmismahust kõigest 0,5%, siis loodetavasti võivad ka kohalikud veinisõbrad varsti oma klaasis keerutada Crémant de Moseli või Crémant de Pfalzi noobleid mulle. 

Marjasordina on Crémantide valmistamisel tihti kasutusel Chardonnay, mis on üks enim kasvatatud heledaid marjasorte maailmas. Pärineb see Prantsusmaalt ja on geeniuuringute järgi Pinot Noir’ ning Gouais Blanci isetekkeline ristand. Arvatakse, et sordi nimetus pärineb Burgundiast ja on sordile pandud Mâconi piirkonnas asuva Chardonnay küla järgi. See paindlik ja hästikohanev marjasort on mõnes mõttes vastuoluline – sellest tehakse maailma ühed parimad ning hinnatuimad vahu- ja valged veinid Prantsusmaal Champagnes ja Burgundias, aga ka kõige lihtsamad rahvaveinid Uues Maailmas. Oma üsnagi neutraalse, samas veidi mineraalse ja tsitruselise-puuviljase iseloomuga sobib Chardonnay vahuveinide valmistamiseks hästi, lisades veini karakterisse värskust ja elegantsi. Tänu sellele kasutavad sorti kõik Prantsusmaa Crémanti tootvad piirkonnad. Isegi Alsace, kus domineerivad pigem saksa päritolu sordid on Chardonnay vahuveini tegemisel kasutusele võtnud ning tänu vahuveini populaarsuse kasvule maailmas on see ka juba leidnud tee muidu kohalikke marjasorte eelistatavatesse Saksamaa ja Austria marjaistandustesse.

Kokkuvõtvalt on kuivad ning kerged Crémantid värskendav briis Eesti siiani pigem kommertslikku laadi vahuveiniturul. Erinevus rikastab – Crémant on tulnud, et jääda ja kasvav konkurents suunab vahuveinitootjaid panustama aina rohkem kvaliteedile. Veinipoodide riiulitel kohtavad teadjamad mullisõbrad juba vanu tuttavaid ning tulevikus võib väljakutseid esitav majanduskeskkond aidata ka lojaalsetel šampanjakummardajatel leida Crémantide seast uusi sõpru.

Kihisevate kevadiste tervitustega,

Teie Nautimus

Kergelt roosaka kestaga sort on geeniuuringutes tuvastatud kui mutatsioon tumedakestalisest Pinot Noir’st. Pärineb algselt Prantsusmaalt Burgundiast, kus sorti kasvatati keskajal Formenteau nime all. Väidetavalt pidas Rooma riigi keiser Charles IV sellest marjasordist tehtud veini oma lemmikuks. Kuigi sordil on roosa marjakest, siis tähendab sordi nimi prantsuse keelest tõlgituna „halli marja“ ja nime päritolu kohta on mitu versiooni. Keskajal kasvatasid Burgundias seda marja kloostrite veiniaedades mungad ja koos nendega sattus see Ungarisse Balatoni järve äärde. Seal hakkasid kohalikud talupojad sorti munkade halli rüü järgi Szürkebarátiks kutsuma. Teine nimeversioon viitab tolmusele hallikale läikele, mis tekib siis, kui marjad välja küpsevad. Olgu nime päritoluga kuidas on, aga faktiks jääb, et Pinot’ perekonna marju (Pinot Noir, Pinot Gris, Pinot Blanc, Gamay ja Chardonnay) kasvatasid keskajal peamiselt mungad ja kloostrite tekkega jõudis see sort lisaks Ungarile ka Põhja-Itaaliasse ning sealt edasi vallutas Uue Maailma veiniaiad juba Pinot Grigio nime all. 16. sajandil tõi kindral Lazarus von Schwendi, kes vallutas Ungaris Tokaji ala ja kellel kuulus loss Prantsusmaal Alsace’i piirkonnas, viinapuu väädid tagasi, mis seletab ka marjasordi omapärast nimetust Alsace’i piirkonnas - Tokay d'Alsace, mida Euroopa liidu määrusega enam kasutada ei tohi. Tänapäeval kasvatatakse Pinot Grigiot palju Austraalias, Uus-Meremaal, Ungaris, Saksamaal, Sloveenias, Ameerika Ühendriikides ja isegi Ukrainas.

Pinot Grigio buum maailmas sai hoo sisse Ameerika Ühendriikides käesoleva sajandi alguses, kus tekkis talle lausa hüüdnimi „ABC wine ehk anything but Chardonnay“, mis viitab jänkide suurele Chardonnay’ lembusele. Ameerika veinisõbrad olid igapäevasest Chardonnay´st tüdinud ja neutraalse õunase-pirnise maitsega Pinot Grigio pakkus värskendavat asendust. Kaasajal on Pinot Grigio kasvanud üheks levinuimaks rahvusvaheliseks marjasordiks Chardonnay’ ja Sauvignon Blanci kõrval ja veinisõbrad on pühendanud talle lausa oma päeva, milleks on 17. mai.

Oluline on, et sellest marjasordist valmistatud veini puhul tuleb hoolikalt jälgida kirjaviisi veinipudeli etiketil: Pinot Gris’st tehtud veini iseloomustab sügavkollane värv ning täidlased, jõulised, kreemjalt ürdised-vahased kollaste üleküpsenud puuviljade noodid ning tavalisest kõrgem alkoholisisaldus. Tihti on tunda veinis ka veidi kreemjat või nooti ja seetõttu kutsuti teda Burgundias Pinot Beurot nimega (beurre – või prantsuse keeles). Pinot Grigio seevastu on iseloomult kerge ja mahlakas, lihtsama struktuuriga neutraalne värske suvine vein – aroomi ja maitset iseloomustavad värsked tsitrused, kollased luuviljad, õunad-pirnid ning kerge lillelisus.

Selle mitmekülgse marjasordi populaarsusest tahavad ka paljud veinitootjad kasu lõigata ning seetõttu kasvatatakse seda sorti tänapäeval enamikes suurimates veiniriikdes. Nii leiavad veinisõbrad enesele meelepäraselt puuviljase veini ennekõike Põhja-Itaaliast Veneto või Trentino-Alto Adige piirkonnast. Uus-Meremaa lõunasaare Marlborough ja Prantsusmaa Alsace piirkonna veinid sobivad täidlasema ja struktuursema iseloomuga valge veini austajale.

Tervitades,

Teie Nautimus

Lehekuul saabub kevad pikkade sammudega ja soojad ilmad on äratanud talveunest enamuse kevadlilli. Lumikellukesed sillutasid teed sinililledele ning ülastele. Nartsissid ja tulbid tervitavad maikuud ja täidavad õhu õrna lillelõhnaga. Soojad ja päikeselised ilmad kutsuvad inimesi viitma rohkem aega värskes õhus ja kindlasti on paljudel juba ka esimene piknik peetud. Torgates piknikutekil nina veiniklaasi, ümbritsetuna murust ja lilledest, tundub teinekord, et ka veini aroomis tajume erinevaid õisi, magusast ristikheinast kuni intensiivse jasmiinini. Eks see on ju väljakujunenud tõdemus, et veinimeistriga koos veini juues maitsebki veini alati paremini, järsku siis tundub vein piknikul klaasis alati veidi aromaatsem? Kas lilled veiniklaasis on lihtsalt meie ettekujutuse vili, sest ümbritsev keskkond soodustab seda või on lillelised veinikirjeldused hoopis kavalate veinikaupmeeste sisuturundus? Kas tõesti on veinis võimalik tunda apelsiniõite ja rooside lõhna? Vastus on jah, on küll võimalik ja selles on süüdi orgaaniline keemia.

Vein tehakse viinamarjadest ja viinamarjad koosnevad süsivesikutest nagu teisedki puuviljad-marjad. Viinamarjade süsivesikuteks on peamiselt glükoos, fruktoos ning lisaks on neis veidi valke, kiudaineid ja pea olematu kogus rasvu. Värsketes marjades on enamik aroomimolekule seotud suhkruga, seetõttu on värskete viinamarjade lõhn üsna tagasihoidlik – nagu ka suhkruvesilahus, millel lõhna sisuliselt ei ole. Pärmiensüümide tegevusel algab veini käärimine, mis muudab suhkru alkoholiks ja vabastab lenduvad maitseühendid ning tänu sellele tekib veinil lõhn.

Veini aroomid pärinevad viinamarjadest ja viinapuude kasvukohast ning on samad keemilised ühendid, mis esinevad mujal looduses. Peamisteks veinile lillelõhna andvateks aroomiühenditeks on terpeenid, mida taimed toodavad looduses kahjurite tõrjumiseks, aga ka tolmeldajate ligimeelitamiseks. Nii vastutavad nad värskete tsitrusviljade, uimastava aroomiga roosiõli kui ka rahustava lavendli lõhna eest. Lisaks vabaneb veinis käärimise toimel tekkinud alkoholile veel suur hulk erinevaid ühendeid nagu estrid, aldehüüdid, pürasiinid, ketoonid ja laktoonid, mis moodustavad kokku veini tervikliku aroomibuketi.

Paljusid keerulisi keemilisi ühendeid saavad veinisõbrad tõlgendada meeldivate veiniaroomidena. Näiteks annab geraniooli nimeline terpeen veinile parfüümse roosiõli lõhna, mida on tunda tihti sellistest viinamarjasortidest nagu Gewürztraminer, Muscat ja Torrontes tehtud veinides. Hotrienool vastutab pärna- või leedriõite lõhna eest ja kombineerudes limoneeniga meenutab ta meile värsket Rieslingist tehtud veini. Pineen tekitab Austraalia Shirazile vaiguse eukalüpti lõhna ning kui punastes veinides on tunda kadakamarju või rosmariini, nagu Cabernet Francist punaveinis, siis selles on süüdi sama aroomiühend.

Estrid tekivad veinides alkoholi ja happe omavahelisel reageerimisel ja vastutavad noorte veinide esmase puuviljalisuse eest. Pinot Gris sordist tehtud veinis on tihti tunda värskeid pirne ning selle nüansi lisab veinile etüületanaat, samas kui oktüületanaat vastutab veinides magusate küpsete apelsinide-mandariinide eest.

Pürasiinid on aroomiühendite rühm, mis on kõige iseloomulikum Sauvignoni perekonna marjadele, meenutades meile Sauvignon Blancist tehtud veinis mustsõstralehti ja koos heksanaal aldehüüdiga tunneme veinis veel värskelt niidetud muru, nõgeste ja tomatilehe lõhna.

Ka punastes veinide aroomis leidub viiteid lilledele. Ketoonid on rühm estreid, mis tekivad marjakestas olevate looduslike pigmentide lagunemisel ja annavad Pinot Noir, Gamay ja Syrah marjasortidest veinidele punaste tulpide või begooniate lõhna, täiendades veel ka veinis tumedatele küpsetele marjadele viitavaid aroome.

Vein on orgaanilise keemia aromaatne tulemus ja nagu maailmas on lugematu arv erinevaid lilli, on ka igal viinamarjasordil oma aroomide isikupära, mille ta pärandab veinile ja mida omakorda täiendab veel viinamarjade kasvukoht. Hoides neid elemente pudelis omavahel seotuna, lisandub aroomivõrrandisse veel muutujana aeg, mille jooksul tekivad uued estrid ja nii lõhnab ja maitseb üks ning seesama vein noorena ja veidi keldris küpsenuna erinevalt. Seega on iga lõhnanoot või maitse veinis seotud konkreetse keemilise ühendiga, mille päritolu on viinamarjas endas, aga lisaks seotud käärimisprotsessi ja veini küpsemisega pudelis.

Lisaks kõike ülaltoodut arvesse võttes on miljonitel veinisõpradel maailmas olemas oma väljakujunenud lõhnaspekter, mis neile positiivseid emotsioone ning rahulolu tekitab ja mille alusel nad omale lemmikud välja valivad.

In Vino Veritas

Teie Nautimus,

Ülestõusmispühad ehk lihavõttepühad, paasapühad ja rahvakeeles munadepühad, on liikuvad pühad, mis leiavad aset esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Kristluses mälestavad pühad Jeesuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist Kolgata mäel ning katoliku kirikus eelneb ülestõusmispühadele 7-nädalane paastuaeg. Paastuajal oli keelatud liha, munade ja piimatoodete söömine ning seetõttu olid menüüs peamiselt kala- ning taimetoidud.

Ristiusu eelsest ajast pühitsetakse lihavõtetega kevade algust ja paastuaeg seondub pigem talvise toidunappusega. Muistsetes karjakasvatamise ja maaharimisega seotud uskumustes seonduvad kevadised ülestõusmispühad pigem kevadel tärkava looduse ja paganlike jumaluste uskumusega ning kevadpühadel oli tavaks ohverdada maajumalale lammas, paludes head karja- ja viljaõnne. Germaanlaste ja anglosakside maa- ja kevadjumalanna Ēostre nimigi viitab looduse tärkamise pühitsemisele: inglise keeles on lihavõtted easter.

Kokkuvõtvalt on kevadistes ülestõusmispühades läbi põimunud paganlikud rituaalid kristlike traditsioonidega. Eestlaste rahvakalendris on mitmeid erinevaid tavasid nagu kevadine kiigel käimine, lõkke põletamine ja siiani on populaarne munade värvimine erinevate looduslike vahenditega (sibulakoored, mustikad, peet), mis sümboliseerivad uut elu ja looduse tärkamist, sest maailma loomine munast on igivana põhjarahvaste uskumus.

Lihavõttepühade menüü keskmes on tavaliselt lambaliha, mis pärineb nähtavasti ennemuistsest lamba ohverdamise rituaalist, aga ka sea- ja linnulihast toidud ning aukohal on piimatoodetest tehtud magustoidud, eelkõige pasha, mis valmistatakse tavaliselt kohupiimast, võist koorest ja kuivatatud puuviljadest või marjadest. Ka ei puudu laualt värvitud keedumunad.

Nagu iga pidulik koosviibimine, kus laud on kaetud hea ja paremaga, vajavad ka lihavõttepühad toidu kõrvale mõne klaasi veini ning siinkohal aitab veinisõbral kevadet kombekohaselt vastu võtta Nautimus.

Tugevamaitselised lambalihast hautised, mida võib maitsestada erinevate ürtidega ja vürtsidega vajavad ka tugevama maitsega veine, mis kannavad lillat Nautimuse märki. Klassika on Prantsusmaa või Hispaania punaveinid näiteks Bordeaux, Rhône või Rioja piirkonnast.

Marjasortidest tõstaks esile Tempranillo, Cabernet Sauvignoni ja Syrah’. Eelroaks võib pühadelauale valida mõne juurvilja- või kalast valmistatud toidu pühade-eelse paastuaja menüüst, mida võib vastavalt toorainele haakida siis kas Nautimuse rohelist või kollast märki kandva veiniga ning traditsioonilise pasha juurde leiab sobiva veini Nautimuse oranži kleebist kandvate veinide hulgast.

Jättes luubi alt välja erinevad religioossed uskumused, on kevadised ülestõusmispühad kohane aeg, mil nautida head toitu ja veini koos sõprade ja lähedastega ning tervitada saabuvat kevadet.

Maitsvaid kevadisi hetki,

Teie Nautimus

Üks maailma hinnatumaid heledaid marjasorte pärineb Saksamaalt, Reini jõe orust, millele viitab ka üks tema sünonüüm – Rheinriesling. Geeniuuringute põhjal on see õhukese kestaga ja aromaatne sort isetekkeline ning temas on segunenud mitme marjasordi geenid. Alustuseks on Gouais Blanc (mida nimetatakse ka kõikide marjasortide emaks, sest selle sordi geenijälgi on enam kui 70 tuntumas marjasordis) tolmelnud tundmatu metsiku viinapuuga, mis on ilmselt juba tänapäeval välja surnud. See ristand on omakorda tolmelnud Tramineri (Savagnin Blanc) perekonna viinapuuga, elik Riesling, Gewürztraminer ja Chardonnay on omavahel tegelikult sugulased. Esimest korda mainitakse Rieslingit 15. sajandil kui Lotringi hertsog René II ülistab kroonikates Alsace’is tehtud ,,Rissling’’ marjasordist veini. Rieslingi väärtust tõestab seegi, et 18. sajandil käsib Trieri peapiiskop-kuurvürst välja juurida ,,kõik talupoeglikud marjasordid ja asendada need noobli Rieslingiga’’.

Veinivalmistamise seisukohast on Riesling tänuväärne marjasort. Sellest tehakse vahuveini, kuiva kerget valget veini, kuiva täidlast valget veini ja magusaid dessertveine, seda sõltuvalt kasvukohast ja marjade korjeajast. Lisaks sellele on Riesling üks vähestest heledatest marjadest, millest tehtud veinil on väga hea arengupotentsiaal. Nii võib hiliskorje marjadest tehtud kuiva või ka magusat veini nautida veel aastakümneid peale korjeaastat.

Nooblil sordil on aga kasvukohale üsna kõrged nõudmised. Madala saagikusega sort eelistab valgusküllast, aga jahedat kasvukohta, seega veidi kõrgemaid laiuskraade ning mäekülgi, sest on õhukese kesta tõttu vastuvõtlik niiskusest tingitud seenhaigustele ja tuulisematel mäenõlvadel püsivad marjad kuivemad.  Samas vajab sort keskmisest pikemat väljaküpsemise perioodi – umbes 120 päeva (võrdluseks: näiteks Chardonnay küpseb välja ca 80 päevaga), mis teeb tema kasvatamise jällegi kõrgematel laiuskraadidel keeruliseks. Soojemas kliimas lagundab aga tugev UV-kiirgus Rieslingile omased orgaanilised happed. Näiteks on soojema kliimaga Austraalia ja California Rieslingid tihti veidi õlise-petroolise iseloomuga ja veinide maitse kipub olema puuviljaselt ühekülgne. Elik kokkuvõtvalt eelistab Riesling mineraalide rohket pinnast, mõõdukat temperatuuri ja valgust, aga mitte liiga tugevat päikest ja seetõttu tehaksegi maailma hinnatuimad ja parimad Rieslingist veinid Saksamaal, vulkaanilise ja kiltkivise pinnasega Moseli, Rheingau ja Pfalzi aladel ning Prantsusmaal Alsace’is Vosgee mäe nõlvadel. Sooja ja kuiva sügise korral korjatakse marjad tavalisest hiljem ning seetõttu saab Rieslingist teha luksuslikke magusaid hiliskorje veine, aga ka külmunud marjadest jääveini, mis on küll paraku veinisõprade suureks kurvastuseks kinnisvara hinnaga.

Rieslingist tehtud kuivi ja kergeid veine iseloomustab Nautimuse rohelise marjakobaraga märk, kollase ja ka oranži marjakobara märgiga veinidel on kõrgem jääksuhkrusisaldus ja täidlus sõltuvalt viinamarjade korjeajast ning veini valmistamise eripärast.

13. märts on rahvusvaheline Rieslingi päev. Vali endale sellest mitmekülgsest marjasordist tehtud meelepärane vein, millega sobib juba koos õues hiiliva kevadega sõpradele külla minna.

Teie Nautimus

Hispaanlastel on vanasõna: „Kui on lootust ja veini, siis on kõik võimalik“. 18. veebruar on rahvusvaheline veini joomise päev (Global Drink Wine Day) ja veendunud veinisõbrad ei jäta seda tähistamata. Seega on õige moment paotada veidi Nautimuse märki kandvat veinimaailma ust.  

Suvistel rahvasündmustel, grillipidudel ning kontserditel jäävad tihti silma Nautimuse kirjadega telgid, kus heatujulised teenindajad veini pakuvad. Ka võib poes märgata veiniriiulite küljes ja veinipudelitel erivärvi Nautimuse märke. Mis need on, miks nad seal on ning kes need sinna paneb? Kas see on keegi kindel veinitootja, kes Nautimuse märgiga veine teeb? Uudishimu on edasiviiv jõud ja see kirjutis heidab pilgu lillat värvi kardinaga varjatud Nautimuse tagatuppa.

Nautimuse kaubamärk sündis Eestis käesoleva sajandi alguses veini kasvava populaarsuse tuules. Kuna enamik viinamarjasorte eelistab kasvada vahemerelises kliimas, ehk umbes 30 – 50° laiuskraadidel, jääb Eesti paraku optimaalsest kasvualast liiga kaugele põhja poole. Seega on eestlased sunnitud enamiku meil müüdavast ja joodavast veinist teistest riikidest sisse ostma. Maailmas tehakse igal aastal ligikaudu 250 miljardit liitrit veini, millest väike Eesti tarbib ära koos turistidega umbes 16,3 miljonit liitrit. Maailma kogutoodangust on see kõigest 0,0065%. Eestis elab umbes 900 000 potentsiaalset veinijoojat, elik see on vanuserühm, kes võib seaduslikult veini osta. Ka külastab meid igal aastal mitu miljonit turisti, aga seda, kui palju turistid siin veini ostavad ning joovad on statistikaametil keeruline mõõta. Seega on lihtsam arvestada, et iga eestlane joob aastas ära keskmiselt 18 liitrit veini. Arvestades, et umbes pool veini tarbimisealisest elanikkonnast eelistavad veini asemel midagi muud, siis iga veinisõber joob Eestis aastas ära umbes 36 liitrit veini ehk laias laastus ühe 75 cl pudeli nädalas. Tundub isegi veidi vähe, aga loogiline.

Kui nüüd poe veiniriiulitele pilk heita, siis leidub seal ühes hinnaklassis meetrite kaupa nii valgeid, roosasid kui ka punaseid veine. Mida veinihuviline võiks eelistada ja kuidas valida oskama? Hea küll, otsustame näiteks riigi ning marjasordi: tahaks osta Tšiili punast veini Cabernet Sauvignon marjasordist. Ka selle filtriga veiniriiuleid vaadates on erinevate tootjate veine kümneid. Kuidas siis leida see õige, mis õhtusöögilauas pettumust ei valmistaks ja mida võiks ka järgmine kord osta? Ükshaaval kõiki järel proovida on aeganõudev ning kulukas. Sealt sündis Liviko kogenud veinitiimil mõte märgistada parima hinna ja kvaliteedi suhtega veinid vastavas kategoorias Nautimuse märgiga, et poes lihtsam veini valida oleks. Sisuliselt võib Nautimust pidada supermarketi sommeljeeks. Kõik need veinid on Liviko sommeljeede poolt järgi proovitud, põhjaliku hindamisprotsessi läbinud ning alles siis Nautimuse märgiga heaks kiidetud.

Erinevad värvid tulevad appi selgitamaks veini maitseomadusi ja karakterit. Rohelist värvi Nautimuse märk on kuivadel, kergetel ning tsitruseliselt värsketel valgetel veinidel ja enamik Sauvignon Blanc sordist veine kannab seda märki. Kollase märgiga on tähistatud küpsete kollaste ning troopliste puuviljade karakteriga valge vein. Enamjaolt on selle märgiga Chardonnay marjasordist tehtud ja mõned teisedki puuviljaselt ümarad valged veinid. Punane Nautimuse märk viitab veinis leiduvatele punastele marjadele ning seda märki kannavad paljud Pinot Noir’ sordist tehtud punaveinid. Nautimuse lilla värviga on tähistatud üleküpsenud mustade marjade iseloomuga vürtsikad-täidlased punaveinid, Cabernet Sauvignon on seda märki kandvate veinide õpikunäide. Oranži Nautimuse märgiga veinid on olenemata nende värvist alati maitselt magusad.

„Õhtusöök ilma veinita on nagu päev ilma päikesepaisteta“. Meie laiuskraadil seda Prantsuse vanasõna lugedes jääb okas hinge, sest seda juhtub siin tihti, et päike iga päev ei paista. Seda enam hoiab pilvisel, veidi sompus ilmaga päeval sõpradega õhtusöögilauas tuju üleval klaas veini. Siin kerkib esile järgmine dilemma: millise toidu juurde milline vein valida? Nautimus on teinud veinisõbrale veini valimise toidu juurde lihtsaks, leiad selle Nautimuse kodulehelt www.nautimus.ee kahe kliki kauguselt: https://nautimus.ee/vein-toit/nautimuse-toidu-ja-veinisobivuse-tabel/

Vali välja tooraine ning selle valmistamise viis ning tabelist leiad vastavat värvi Nautimuse märgiga veini, mis võiks õhtusöögi juurde sobida. Siinkohal on sobiv lõpetada tuntud Prantsuse kirjaniku Alexandre Dumas tsitaadiga: „Vein… see on söögi intellektuaalne osa.“

Meenutamist väärt maitseelamusteni

Teie Nautimus

Viinamarju hakkasid kasvatama Ungari aladel roomlased juba 5. sajandil e.m.a. Doonau jõgi kujunes Kristuse sündimise ajal Rooma impeeriumi põhjapiiriks ja see ala, kus paiknesid Rooma garnisonid - Vindobona (Viin) ja Aquincum (Budapest), kandis Pannoonia nime. Peale Rooma impeeriumi lagunemist hõivasid ala hunnid, kellega jõudis Euroopasse Gouais Blanc (Weißer Heunisch) mari, mis on mänginud rolli paljude tänapäeval tuntud marjasortide väljakujunemisel – Chardonnay, Riesling, Gamay, Furmint jne. Gouais Blancist tehakse tänapäeval sordipõhiselt veini veel vaid Šveitsis.

5.sajandil peale hunnide kadumist liikusid ja elasid Ungari aladel mitmed erinevad rahvad: keldi ja germaani hõimud, idagoodid, avaarid, langobardid, frangid ja slaavlased, kuni piirkonda saabusid 9. sajandil Siberi aladelt madjari hõimud. Veinikasvatuse uus tõus seostubki madjarite tulekuga: eeldatavasti oli neil kokkupuude viinamarjakasvatusega läbi Kaukaasia juba varem, sest ungari keele veinisõnavara on täis laensõnu türgi ja pärsia keelest. Ääremärkusena - Ungari on ainus soome-ugri keelt kõnelev veinimaa ja üks neljast Euroopa keelest, kus veini tähendav omakeelne sõna „bor“ pärineb pärsia keelest, mitte indoeuroopa keelkonnast.

Legendi järgi jõudis Furmint Ungarisse koos Itaalia misjonäridega 12. saj. alguses ning nimetus tuleneb Lazio piirkonna Formia linna järgi, samas pole leitud geneetilist sugulust ühegi Itaalia marjasordiga. Tokaj Friulianot peeti pikka aega Furmintiks, eelkõige välimuse ja sarnaste aroomi- ning maitsenootide poolest, aga DNA-uuring seda ei kinnitanud. Geeniuuringute järgi põlvneb Furmint Gouais Blanc marjast ja on seeläbi suguluses kuulsate Chardonnay ja Riesling sortidega. Heal lapsel mitu nime: Moslavac Horvaatias ning Austria piirkonnad Burgenland ja Stüüria nimetavad sorti vastavalt Zapfner ja Mosler.

Tõde peitub pigem ajaloos: peale mongolite vallutusi 13. sajandil rajas Ungari kuningas Bela IV mitmed kindlused ja jagas maad sisserändajatele, et mongolite poolt rüüstatud maa sööti ei jääks. MW Jancis Robinsoni sõnul hakkas Furmint levima Ungaris kuningas Bela IV valitsemise ajal peale mongolite invasiooni. Paljud kuninga kutsel saabunud sisserändajad, kes said soodsatel tingimustel maad, tõid kaasa uued marjasordid ja võimalik, et seeläbi jõudis Ungarisse ka esindusmarjasordi staatuses olev Furmint.

Furmint kasvab tänapäeval peamiselt Ungaris (90%), lisaks veel Austrias ja Sloveenias ja sellest tehakse kuivi, kergeid ja keskmise täidlusega kuivi valgeid veine ja hiliskorje marjadest magusaid veine. Kõige hinnatuimad Furmintist veinid maailmas ongi Põhja-Ungarist Tokaj piirkonnast pärinevad dessertveinid. 2002. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirjas olev Tokaj on Ungari vanim ja kuulsaim piiritletud marjade kasvuala ning vanuselt teine veinipiirkond maailmas peale Itaalia Chianti Classicot. Esmakordselt ajaloos on Tokaj hallitusega kaetud marjadest valmistatud magusat veini mainitud juba 1571. aastal. Saksa-Rooma keiser Karl VI määras 1737. aastal marjade kasvuala piirid ja Tokajst sai ametlik veinipiirkond.

Läbi aegade on nii Rooma paavstid, Euroopa aadlikud, kunstnikud ja heliloojad selle Põhja-Ungari väikese piirkonna elitaarseid dessertveine hinnanud, Prantsusmaa kuningas Louis XIV nimetas magusat Tokaj veini „vinum regnum, rex vinorum“ -  veinide kuningaks ja kuningate veiniks.

Magusad dessertveinid jagunevad erinevatesse kategooriatesse vastavalt marjade korjeaja järgi. Lihtsamad veinid valmistatakse optimaalse korjeajast 2-3 nädalat hiljem korjatud marjadest ja etiketil leiab märke „késõi szüret“, tõlkes hiliskorje. Järgmine tase on „szamorodni“, mis tähendaks valitud marju: hiliskorje marjad, millest osa võivad olla kaetud väärishallitusega. Edasi leiab pudelietiketil märke Aszú, mis viitab sellele, et veini valmistamisel on kasutatud väärishallitusega rosinaid. Lisaks Aszúle on seal etiketil veel number koos sõnaga „Puttonyos“. See on marjakorjaja 27kg viinamarju mahutav korv, mis on mõõtühikuks magusate Aszú tüüpi veinide tegemisel. Koos numbrilise tähisega (5 või 6) näitab, mitu korvitäit väärishallitusega kaetud marju kulus 136 liitri värske veini kohta. Väärishallitusega marjad pressitakse ühtlaseks massiks ja lisatakse vaadis värskele käärivale veinile, rikastades suhkruga nii veinivirret. Kunagi oli kasutusel ka 3 ja 4 Puttonyose tähistusega veinid, aga 2014. aastast lubatakse teha ainult 5 ja 6 Puttonyose märgistusega veine. Kõige haruldasem Furmintist tehtav dessertvein on Eszencia (enne 2014. aastat oli veini nimi Aszú Eszencia), mille tegemisel Aszú marju ei tohi pressida, vaid kasutatakse gravitatsiooni teel nendest marjapressis välja nõrgunud mahla, mis pannakse eraldi käärima. Veini alkoholisisaldus ei ole üle 2% ja jääksuhkru sisaldus on enam kui 450 g/l (tavaliselt isegi üle 600 g/l). „Juuakse“ inglikujulise lusikaga iseseisva joogina magustoiduks, sest veini olemus sarnaneb pigem vedela meega.

Kokkuvõtvalt leiab sellest nõtkest Ungari pärismaisest marjasordist iga veinisõber endale meelepärase veini, olgu selleks siis kuiv ja mineraalse maitsenoodiga värske valge vein aperitiiviks ja valgest kalast valmistatud roogade saatjaks või mesiselt magus dessertvein digestiiviks pähklite ja karamelliste magustoitude juurde.

Kuninglikke veinielamusi,

Teie Nautimus

Tutvu meie Furmint veinidega siit.

Kui oled viskisõber ning hindad kultuurseid pidustusi, siis Burnsi nädal on just see aeg aastas, mil tasub tõsta klaas šoti traditsioonide auks. Aga kust see komme pärineb, miks seda tähistatakse ja kuidas saad sina sellest osa saada? Sukeldume Burnsi õhtu traditsioonidesse ning toome välja parimad viskisoovitused, et muuta see nädal meeldejäävaks.

Kes oli Robert Burns ja miks teda tähistatakse?

Robert Burns (1759–1796) oli šoti luuletaja, kelle looming on muutunud rahvuslikuks aardeks. Tema teosed, nagu Auld Lang Syne ja Address to a Haggis, on sügavalt juurdunud šoti kultuuri. Pärast tema surma hakkasid sõbrad ja austajad korraldama tema auks iga-aastaseid õhtusööke – traditsioon, mis on tänaseks kasvanud rahvusvaheliseks fenomeniks.

Kuidas korraldada Burnsi õhtusööki?

Burnsi õhtusöögi keskmes on kolm olulist elementi: haggis, luule ja loomulikult viski.

Haggis ja kulinaarsed naudingud

Haggis – rikkaliku maitsega roog lambamaksa, kaerahelveste ja maitseainetega – on selle õhtu kulinaarne täht. Traditsiooniliselt serveeritakse seda kartuli ja naeristega (neeps and tatties), moodustades koos täiusliku maitsekombinatsiooni.

Luule

Õhtusöök algab piduliku sissejuhatusega, millele järgneb kuulus Address to a Haggis – Burnsile pühendatud luuletus, mis loetakse ette tseremoniaalselt, viskiklaasid käes.

Viskiga täidetud klaasid

Burnsi õhtusöök pole täielik ilma hästi valitud šoti viskideta. Siin on kolm suurepärast valikut, mis sobivad piduliku õhtu juurde:

Jura 12YO Single Malt

Jura 12 YO Single Malt viski on arendatud 12 aastat ameerika valgest tammest burbooni vaatides ja seejärel viimistletud Oloroso šerri vaatides

Jura 18YO Single Malt

Jura 18 YO Single Malt viski on arendatud 18 aastat ameerika valgest tammest burbooni vaatides ja seejärel hoolikalt viimistletud Bordeaux Grand Cru Classé punase veini vaatides.

Bruichladdich Port Charlotte 10 Islay Single Malt Whisky

Ninas on tunda mere lõhna ja tugevaid suitsuseid noote. Aroomis meenub vana viskitehase lõhn, vihjed õlile ja joodile. Järgnev tamme ja vaniljearoom koos tsitruste, tüümiani ja kanarbikuga on võimsalt sensuaalne. Maitses on rikkalik, magus oder ja tugev kuid mahe suitsusus koos merelise värskusega. See põimub mõnusalt kookose, õuna, aprikoosi ning vanilje nootidega.

Tõsta klaas Burnsi auks!

Burnsi nädal on ideaalne võimalus sukelduda šoti kultuuri, avastada uusi viskimaitseid ja nautida head seltskonda. Olgu see sõprade ringis või ametlikul banketil – hea šoti viski lisab igale hetkele soojust ja väärikust.

Meie valikus on lai valik šoti viskisid, mis aitavad sul selle pidustuse eriliseks muuta. Vaata meie viskivalikut ja too tükike šoti hinge oma õhtusse!