Uudised

Kohe, kui päevad venivad pikemaks ja õhtud soojemaks, ihkab enamikel hing linnast ära looduse rüppe ning suvilate ja maakodude õues hakkab levima suitsuselt magus grillilõhn. Talvised pesupulbri ning köharohureklaamid on asendunud kõiksugu erinevates marinaadides grilltoodete ja alkoholivaba õlle promoga. Võib rahulolevalt nentida, et soe suvi ootab ees.

Mida aga võtta külakostiks kaasa, kui üleaia naabrilt laekub kutse õhtusele grillipeole? Poodi veini valima minnes peaks vältima üldistust „ selle suve grillivein“. Sama oleks minna apteeki lihtsalt külmetuse raviks rohtu ostma. Proviisorgi tahab täpsemalt teada, kas on nohu või teeb köha muret. 

Seepärast soovitab Nautimus küsida mõni vihje võõrustajalt selle kohta, mida grillile pannakse ja vastavalt sellele valida vein. Kui kidakeelsele eestlasele tundub imelik küsida külla minnes, mida süüa pakutakse, võiks meenutada keskaja Itaalia filosoofi Niccolò Machiavelli ütlust „eesmärk pühitseb abinõu“.  Et õhtu naabri juures kujuneks kulinaarselt meeldivaks, siis võiks seda küsida, sest grillitud antrekoot maitseb sparglist erinevalt nagu ka valge vein lõhnab ning maitseb punasest teisiti.

Valiku langetamisel on heaks nõuandjaks Nautimuse kodulehelt leitav Nautimuse märkide legend.  

Vastavalt tooraine ja toidu valmistamise meetodile on sobiva veini leidmine vastava toidu juurde kõigest hiirekliki kaugusel.

Kuniks grill soojeneb ja külalised kogunedes värskemaid päevauudiseid menetlevad, leiab värskendava aperitiivse taustaveini Nautimuse rohelise märgiga veinide hulgast. Selleks võib olla viimase kümnendi populaarne Pinot Grigiost valge vein Itaaliast või ka värskendav Sauvignon Blanc marjasordist valge vein lõunapoolkeralt.

Kui on plaanis grillida kala, mereande või juurvilju, võiks veinipudel kanda Nautimuse kollast kleebist. Enamjaolt on selle märgiga Chardonnay marjasordist tehtud ja puuviljaselt ümarad valged veinid. Kui aga Chardonnay on ära tüüdanud, siis leidub samasuguseid kleebiseid mitmetest teistest marjasortidest tehtud veinidel, nagu näiteks Cono Sur Bicicleta Riesling või Dunavar Pinot Blanc. 

Kui naaber otsustab klassikalise vanakooli šašlõki kasuks, siis on turvaline valik pudelil pigem Nautimuse punane märgis, mida kannavad enamik Pinot Noir sordist tehtud punaveine. Sarnaselt Chardonnayle on alati Pinot Noir’le leitavad sarnase iseloomuga alternatiivid Carmen Insigne Merlot või Canti Barbera d'Asti Superiore. 

Aga kui tuttava taluniku või lihuniku käest on plaanis grillimiseks hankida veise- või lambaliha, siis tuleb veinipudelilt otsida Nautimuse lillat kleebist, mis vihjab veini tugevamaitselisele karakterile. Cabernet Sauvignonist, mis on ühtlasi ka maailma enim kasvatatud marjasort, tehakse enamjaolt just sellise iseloomuga veine. Alternatiiviks saab soovitada veidi vürtsikama-marjaselt tiheda karakteriga Hispaania või Argentina päritolu veine, näiteks Marquez De Caceres Crianza või Michel Torino Coleccion Malbec.

Juustu, kergemate suviste magustoitude, marjapirukate ning puuviljade juurde soovitab Nautimus valida oranži kleebisega veini, mis võib värvilt olla nii valge kui punane ja vastavalt siis aromaatselt puuviljase või marjaselt magusa karakteriga. Näiteks Le Grand Noir Moscato või Marani Kindzmarauli.

Maitseküllast suvist grillihooaega soovides

Teie Nautimus

Viimasel paaril aastal mullimerel täispurjes Crémanti laineharjal tuhisedes on mitmed ülejäänud kvaliteetsed vahuveinid horisondi taha jäänud. Siinikohal olekski õige aeg korraks hoog maha võtta ja veidi ringi vaadata, ega laev ühes suunas liiga kaugele pole seilanud.

Šampanja eeskujul ning valmistamise meetodit järgides hakati 19. sajandil vahuveini tegema terves maailmas. Prantsusmaal Crémant, Saksamaal ja Austrias Sekt, Itaalias erinevad Spumanted ning isegi Californias ja Tšiilis läks vahuveini valmistamine moodi. Hispaanias, täpsemalt Kataloonias sai valge ning roosa kvaliteetse vahuveini tegemine hoo sisse 19. sajandi lõpus Sant Sadurní d’Anoia linnakeses, mida kaasajal peetakse siiani nö Cava pealinnaks. Šampanjat eeskujuks võttes nimetati seda sel ajal Xampane (X  hääldub katalaani keeles „sha“), mis oli kasutusel veel ka 20. sajandi keskpaigas, aga Hispaania ühinemisel Euroopa Liiduga 1980. aastal vaidlustas Prantsusmaa selle nime ilmselgel põhjusel. Hispaania võttis seepeale oma vahuveini puhul kasutusele kaitstud päritolu nimetuse DO Cava , mis tähendab kohalikus keeles keldrit ja viitab vahuveini valmistamisele traditsioonilisel meetodil – teine käärimine ning autolüüs toimub keldris veinipudelis nagu ka maailmakuulsal šampanjal.

Et veinitootjal Hispaanias oleks õigus kasutada DO Cava päritolu nimetust veinietiketil, siis pidi  veini valmistamisel järgima kindlaid reegleid: kasutada võis kindlas piirkonnas kasvanud marju, vahuveini valmistamisel oli lubatud kasutada heleda kestaga marjadest Macabeod (Viura), Parelladat,  Xarel-lo´t ja Malvasiat ning tumedatest sortidest Garnacha Tintat, Monastrelli ning Trepati. Kuna tegu oli šampanja eeskujul valmistatud vahuveiniga, võis kasutada ka kahte Champagne piirkonna vääris-marjasorti: Chardonnay ja Pinot Noir.

Keldris pärmisademel arenemise ja autolüüsi pikkuse järgi jagunesid veinid järgnevalt:

Cava – teine käärimine pärmisademel koos autolüüsiga vähemalt 9 kuud, lihtne igapäevane vahuvein.

Cava Reserva – teine käärimine koos autolüüsiga pärmisademel vähemalt 18 kuud, võis olla ka juba aastakäigu vein.

Cava Gran Reserva – teine käärimine koos autolüüsiga pärmisademel vähemalt 30 kuud, enamasti aastakäigu vein.

Cava Paraje Calificado – veinitootjale kuuluva ühe veiniaia marjadest valmistatud kindla aastakäigu vein, mis peab veinikeldris sademel arenema vähemalt 36 kuud.

Kataloonias tehtud vahuvein oli kvaliteetne ja selle eeskujul hakati vahuveini valmistama ka mujal Hispaanias – Extremaduras, Navarras, Riojas, Valencias ning Aragonis. See tekitas vahuveiniturul tugeva konkurentsi, millest lõikasid kasu kõik maailma veinisõbrad, sest vahuveini hinnad muutusid üpris soodsaks. Samas kippus mahutootmise tõttu kvaliteet kõikuma, sest igapäevast ja taskukohast Cavat tegid paljud suurkooperatiivid, surudes turult soodsama hinnaga välja väiksemate ajalooliste väiketootjate veinid. Esimene mäss DO Cava päritolunimetuse vastu toimus 2012. aastal, kui Raventós i Blanc veinimaja teatas, et nende jaoks seostub Cava nimetus soodsas hinnaklassis laiatarbe vahuveiniga ning otsustas selle kasutamisest loobuda ning võttis kasutusele Conca del Riu Anoia päritolunimetuse. Järgnevatel aastatel ühines selle mõttega veel mitu väiketootjat, hakates kasutama DO Cava asemel pudeli veinietiketil Clàssic Penedès väljendit, et eristuda ülejäänud Cava tootjatest. Cava DO päritolunimetuse eelistajad võtsid seejärel kasutusel uuendusena märgistuse Cava Paraje Calificado, mis viitab ühe marjaistanduse parimale aastakäigu vahuveinile ja marjad peab kasvatama tootja ise. Seda tüüpi Cavat teeb küll kõigest käputäis veinimaju paarisajast Cava tootjast. Selle peale panid Kataloonia väiketootjad sisse järgmise käigu ja 2017. aastal hakkasid kuus kõrgelt hinnatud väiketootjat kasutama oma veinidel nimetust Corpinnat. Väljend tähendab „südamega Penedésist“ (ladina keeles „Cor“ – süda, „Pinnat“  - Penedés). 2019. aastal loobuti ka ametlikult DO Cava päritolunimetuse kasutamisest. Tänapäeval on Corpinnati ühenduses juba 16 liiget (2025. aastal liitus Corpinnat klubiga Celler Kripta) ning vahuveini valmistamisel kasutada lubatud marjade nimistusse lisati Kataloonias unustatud tumeda kestaga pärismaine marjasorti Sumoll, mis on DO Cava puhul keelatud.

Iseenesest mõistetavalt on igal uuel märgistusega veinide kvaliteedile kõrgemad nõudmised ning karmimad valmistamise reeglid: vein tuleb teha kindlal aastakäigul käsitsi korjatud marjadest, mis kasvatatud mahepõllunduse põhimõtteid järgides ja pikenes ka veinide pärmisademel arendamine koos autolüüsiga. Paraku kergitavad veinide rangemad kvaliteedinõuded veinisõprade kurvastuseks vahuveinide hindu ja nii võib leida turul nii Cava kui Corpinnat nimetust kandvaid vahuveine, mis maksavad isegi enam kui legendaarne šampanja. 

Uus on unustatud vana ja kui uued kallid kingad hõõruma hakkavad, võetakse vanad jalavarjud jälle kasutusele. Üks pool veinist on päritolu ning marjasort, teine pool maitse ja hind. Turul ringi vaadates on veinisõbral võimalus leida enda maitse järgi sobivas hinnaklassis Cava või Corpinnat ning seda ilma igasuguse valehäbita nautida. Mitmekesisus rikastab ja see ongi tänapäeval Hispaania vahuveinide võlu.

Emotsiooniküllast kihinat,

Teie Nautimus

Mõiste Crémant pärineb Prantsusmaalt ja võeti laiemalt kasutusele 1970ndate aastate lõpus, kui Euroopa Liit keelas méthode champenoise väljendi kasutamise väljaspool Prantsusmaa Champagne piirkonda. Termin oli kasutusel Prantsusmaa ning Luksemburgi kvaliteetsete vahuveinide puhul ja mõned šampanjatootjad laiendasid väljendit ka veidi madalama CO₂ sisaldusega šampanjadele – fine mousse crémant, mida kaasajal enam ei kasutata. Hispaania vahuveinitootja Codorníu, kes oli Grand Crémant de Cordoníu nimelist vahuveini müünud juba 1924. aastast, andis oma veini nimetuse kaitseks Euroopa kohtusse sisse hagi. Kohus aga otsustas 1994. aastal, et mõiste Crémant ei ole mitte päritolunimetus, vaid vahuveinide valmistamismeetod ning seetõttu võivad seda kasutada kõik tootjad, kes sellisel viisil vahuveini teevad. See tähendas, et termin Crémant ei olnud enam seotud kindla päritoluga ja seda võis kasutada ka teistes Euroopa Liidu riikides. Kuna aga seda mõistet kasutati kindla valmistusmeetodiga vahuveinide puhul, mis olid saavutanud tarbijatelt positiivse heakskiidu, kehtestas Euroopa Liit Crémanti valmistamiseks kindlad ning ranged reeglid.

Sõltuvalt piirkonnast seadusandlus veidi varieerub, aga üldnõueteks on kõigile terve marjakobara pressimine, marjade kaalu ja sellest saadava mahla suhtarv (150 kg marjadest 100 l mahla), vein võib olla valget või roosat värvi, vahuvein tehakse traditsioonilisel meetodil ja peab arenema pudelis vähemalt 9 kuud pärmisettel ning väävliühendeid (SO₂) on lubatud kasutada 150mg/l. kohta. Lisaks peab tootja lisama pudeli etiketile kaitstud päritolu nimetusega marjade kasvuala.

Tänapäeval kasutatakse Crémanti nimetust enim Prantsusmaal, väljaspool Champagne kasvuala traditsioonilisel valmistusmeetodil tehtud kvaliteetvahuveinide puhul. Kastutusel on kaheksa piirkonda: Crémant d'Alsace, Crémant de Bordeaux, Crémant de Bourgogne, Crémant de Die, Crémant de Limoux, Crémant de Loire, Crémant de Savoie ja Crémant du Jura. Väljaspool Prantsusmaad on kasutanud väljendit juba pikka aega Luksemburg – Crémant de Luxembourg. Kuna aga Crémanti  populaarsus käesoleval sajandil kasvab, siis võttis selle kasutusele 2005. aastal ka Maroko – Crémant de l´Atlas. 2009. aastal pöörasid oma pilgud Crémanti poole Saksamaa veinitootjad, kohendades veiniseadusandlust ning lisades sinna veel nimekirja kastutada lubatud marjasortidest koos nõutud kasvuala nimetuse ja veini maksimaalse jääksuhkrusisaldusega, mis ei tohi Saksamaa Crémantide puhul olla üle 20g/l kohta (Pfalzis kuni 15g/l). Ehk siis Crémanti puhul on tegu Saksamaa kuivade vahuveinide koorekihiga, „a la Crème de la Crémant“. Kuigi hetkel moodustavad Crémanti tüüpi vahuveinid Saksamaa vahuveinide tootmismahust kõigest 0,5%, siis loodetavasti võivad ka kohalikud veinisõbrad varsti oma klaasis keerutada Crémant de Moseli või Crémant de Pfalzi noobleid mulle. 

Marjasordina on Crémantide valmistamisel tihti kasutusel Chardonnay, mis on üks enim kasvatatud heledaid marjasorte maailmas. Pärineb see Prantsusmaalt ja on geeniuuringute järgi Pinot Noir’ ning Gouais Blanci isetekkeline ristand. Arvatakse, et sordi nimetus pärineb Burgundiast ja on sordile pandud Mâconi piirkonnas asuva Chardonnay küla järgi. See paindlik ja hästikohanev marjasort on mõnes mõttes vastuoluline – sellest tehakse maailma ühed parimad ning hinnatuimad vahu- ja valged veinid Prantsusmaal Champagnes ja Burgundias, aga ka kõige lihtsamad rahvaveinid Uues Maailmas. Oma üsnagi neutraalse, samas veidi mineraalse ja tsitruselise-puuviljase iseloomuga sobib Chardonnay vahuveinide valmistamiseks hästi, lisades veini karakterisse värskust ja elegantsi. Tänu sellele kasutavad sorti kõik Prantsusmaa Crémanti tootvad piirkonnad. Isegi Alsace, kus domineerivad pigem saksa päritolu sordid on Chardonnay vahuveini tegemisel kasutusele võtnud ning tänu vahuveini populaarsuse kasvule maailmas on see ka juba leidnud tee muidu kohalikke marjasorte eelistatavatesse Saksamaa ja Austria marjaistandustesse.

Kokkuvõtvalt on kuivad ning kerged Crémantid värskendav briis Eesti siiani pigem kommertslikku laadi vahuveiniturul. Erinevus rikastab – Crémant on tulnud, et jääda ja kasvav konkurents suunab vahuveinitootjaid panustama aina rohkem kvaliteedile. Veinipoodide riiulitel kohtavad teadjamad mullisõbrad juba vanu tuttavaid ning tulevikus võib väljakutseid esitav majanduskeskkond aidata ka lojaalsetel šampanjakummardajatel leida Crémantide seast uusi sõpru.

Kihisevate kevadiste tervitustega,

Teie Nautimus

Liviko joogid võitsid Eesti parima toiduaine konkursil nii alkohoolsete kui ka alkoholivabade jookide kategoorias. Eesti parimaks alkohoolseks joogiks valiti Vana Tallinn 35% ja parimaks alkoholivabaks joogiks funktsionaalne Tripsy Chillax.

„Alates 19. sajandist on Liviko olnud tuntud kui alkoholitootja, kuid nüüd avastame oma tootearenduse võimeid aina enam ka alkoholivabade jookide segmendis. Kaasasime Tripsy loomisesse toiduteadlased ja -tehnoloogid nii Livikost kui ka TFTAKi tiimist, et pakkuda uudset maitseelamust teadlikule tarbijale. Värske Tripsyle osaks saanud tiitel annab tunnustust, et valminud on midagi erilist,“ rääkis AS Liviko juhataja Janek Kalvi, kes rõõmustab kogu Liviko meeskonnaga Tripsy Chillaxi ja Vana Tallinna topeltvõidu üle.

„Vana Tallinn on maailma populaarseim Eesti liköör ning tuntumaid kaubamärke. Seda suurem on vastutus hoida Vana Tallinna likööri kui Eesti esindusbrändi oma aegumatus headuses, samal ajal ajaga kaasas käies. Uus ja Eesti parimaks alkohoolseks joogiks valitud 35% Vana Tallinn pakub väiksema suhkru- ja madalama alkoholisisaldusega valiku selle tõeliseks klassikaks saanud likööri austajatele,“ sõnas Liviko juhataja Janek Kalvi.

Vaata galeriist meeleolukaid hetki autasustamiselt.

Madalama alkoholi- ja väiksema suhkrusisaldusega Vana Tallinn 35% vol on populaarse likööri tootepere värskeim liige. Selle aroomi ja maitsete tasakaalu loovad täidlane rumm, tsitrusviljade värskus ning soojad kaneelikoorest ja ehtsast vanillikaunast pärinevad nüansid. Uudistoote maitses on klassikalise joogiga võrreldes õige pisut vähem teravust ja magusust. Vana Tallinn valmib ikka ja alati vaid naturaalsetest komponentidest.

Parimaks alkoholivabaks joogiks valitud Tripsy Chillax on funktsionaalne karastusjook, mis toetab lõõgastumist. Tripsy Chillaxi maitses on tunda taimeteed, õrnu reishi ja ingveri noote. Jook aitab kaasa rahunemisele ning lõõgastumisele – selles on idamaine seen reishi ehk lakkvaabik ning taimsed palderjani, kummeli ja melissi ekstraktid. Jooki on lisatud ka magneesiumi.

Tripsy sisaldab nii taimede kui ka seente ekstrakte ning teisi looduslikke komponente, mis annavadki joogile funktsionaalsuse. Lisaks lõõgastavale Tripsy Chillax’ile on valikus veel erksust toetav Tripsy Euphoria.

Eesti Toiduliidu traditsioonilisele konkursile „Eesti Parim Toiduaine 2026“ sai esitada uusi Eestis toodetud tooteid, mis on turule tulnud 2025. aasta jooksul. Auhinnad andsid üle regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, Toiduliidu volikogu esimees Veljo Ipits ning Toiduliidu juht Sirje Potisepp.

Tripsy on loodud koostöös Liviko ning TFTAK-i (Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus) teadlastega. Koos on loodud funktsionaalne seenejook, mis ühendab teaduspõhise arenduse, looduslikud koostisosad ja kaasaegse elustiili vajadused.

Tänapäeva joogimaailm on muutumas. Üha enam inimesi otsib alternatiive klassikalistele energiajookidele ja alkoholile – midagi, mis toetaks heaolu, aitaks tunda rohkem ja elada teadlikumalt. Just sellest vajadusest sündis Tripsy.

Tripsy on funktsionaalne alkoholivaba seenejook, mis ühendab endas kaasaegse teaduse ja looduse tarkuse. Funktsionaalsed seened ja adaptogeenid on olnud kasutusel juba sajandeid, kuid Tripsy toob need tänapäevasesse, värskesse ja maitseküllasesse vormi.

Mitte energiajook. Mitte alkohol.

Tripsy ei stimuleeri keha järsult ega suru peale kunstlikku energiat. Selle asemel toetab see organismi loomulikke protsesse, aidates sul tunda end erksamalt või rahulikumalt – vastavalt hetkele ja vajadusele.

0% alkoholi. 100% buzz.

Kaks jooki, kaks kogemust

Tripsy Euphoria on loodud hetkedeks, mil soovid rohkem energiat ja selgust. Joogi maitset iseloomustavad kadakas ja hibiskus, millele lisanduvad õrnad shiitake noodid. Funktsionaalsed koostisosad nagu hibiskus, schisandra, guarana ning vitamiinid C, B6 ja B12 aitavad vähendada väsimust ja toetada elujõudu.

Tripsy Chillax on mõeldud aeglustumiseks ja taastumiseks. Taimeteele omane maitseprofiil, reishi seen, sidrunmeliss, palderjan, kummel ja magneesium loovad rahustava koosluse, mis toetab närvisüsteemi ning aitab pingeid maandada.

Loodud neile, kes otsivad midagi enamat

Tripsy on rohkem kui lihtsalt jook – see on rituaal, teadlik valik ja kutse kuulata oma keha. See sobib neile, kes hindavad loomulikkust, funktsionaalsust ja maitset ning soovivad kogeda elu erksamaid hetki ilma alkoholita.

To the seekers of natural highs.

Tripsy tähistab uut põlvkonda jookide kategoorias, kus keskmes on heaolu, tasakaal ja teadlik elustiil.

Lihtne küsimus, millele üldistavalt  „jah“ või „ei“ vastata polegi võimalik. Aastakäik pole pelgalt number veinipudeli etiketil – see on kokkuvõte kasvuperioodi looduslikest teguritest, mis mõjutavad veini iseloomu, kvaliteeti ja arengupotentsiaali.

Iga kasvuaasta on kordumatu ning samal põllul kasvanud marjasordi puhul võivad erinevad aastakäigud anda märgatavalt erineva iseloomu ning kvaliteediga veine. Seetõttu räägitakse tihti „headest“ ja „halbadest“ aastakäikudest, eriti klassikalistes Euroopa veinipiirkondades ning veinisõbral on mida meelde jätta, sest tihti on kuulsate veinipiirkondade veinidel keldris üsna pikk arengupotentsiaal. Üldjuhul annavad tootjad aastakäigule hinnangu peale seda, kui viinamarjad on korjatud. Peamised parameetrid, mida kasvuperioodil jälgitakse on temperatuur, sademete hulk ja jaotus, päikesepaiste ja kas on esinenud ekstreemsemaid ilmastikunähtuseid (rahe, härmatis, külma- ja kuumalained, põud, üleujutused, metsatulekahjud jne).

Samas kasvatatakse kindlas piirkonnas või istanduses mitmeid erinevaid viinamarjasorte, mõni neist eelistab jahedamat ilma, teine rohkem sooja päikesepaistet, mõne sordi marjad küpsevad varem välja, teistel jälle hiljem. Nii on erinevast marjasordist tehtud kindla piirkonna sama aastakäigu veinidel kriitikute hinnagud erinevad. Näiteks Alsace’is saab vara õitsevast ja varavalmivast Pinot Gris sordist sooja kevade, aga samas jaheda sügise puhul häid veine, kuid noobel hilisküpsemisega Riesling, mis ka õitseb hilja, pakub veinisõbrale sama aastakäigul üsna ilmetuid veine. Ja väita, et antud aastakäik oli Alsace’is hea või halb on vale, sest ilmastikutingimused mõjutavad sorte erinevalt – Pinot Grisile hea, aga Rieslingule keskpärane.

Olulise aspektina hea aastakäigu veini puhul tuleb mängu ka inimfaktor. Selleks on täpselt ajastatud marjade korjeaeg, korjatud marjade hoolikas sorteerimine ning mitmed kohandatud veinivalmistamise tehnoloogiad: marjakobarate varretustamine või tervete marjakobarate pressimine mahlaks, käärimisel temperatuuri kontrollimine ja erinevate pärmitüvede kasutamine ning veini arendamine pärmisettel või tammevaadis. Kaasaja tehnoloogiad on vähendanud tunduvalt aastakäikude vahelist erinevust ja tänu sellele on võimalik ilma seisukohast vaadatuna ka kehva aastakäigu puhul valmistada hästijoodavat veini. Seda eriti Uues Maailmas, kus põuasema ilma puhul on lubatud ka taimede kastmine, mis Euroopas on erinevate veinipiirkondade päritolu reegleid arvestades märksa keerulisem.

Põud vähendab saaki, samas tõstab marjade kontsentratsiooni. Vihmane ilm aga soodustab seenhaiguste ja hallituse tekkimist, paisutades marju ja muutes need vesisemaks. Nõrgemate aastakäikude puhul võib arvestada sellega, et veinid on valmis nooremalt tarbimiseks ja neil on lühem arengupotentsiaal veinikeldris ning üldjuhul on veini hind soodsam võrreldes heade aastakäikudega. Samas võib veinisõber leida keskpäraste aastakäikude puhul turult väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega hinnatud tootjate veine. Heaks aastakäiguks peetakse seda, kui korjeajal on marjades olevad happed ja suhkrud tasakaalus ning see juhtub siis, kui kasvuajal on piisavalt päikest ja valgust marjade küpsemiseks, samas on ka jahedamaid perioode, et marjades happesus säiliks. Aastakäigu hinnagut tõstab lisaks kasvuaja mõõdukale ilmale pikk soe sügis koos sadametevaba korjeajaga ja need aastakäigud on üldjuhul tavaliselt turul orientiiriks veinikollektsionääridele.

Tihti on aastakäigul ostja jaoks ka sentimentaalne väärtus, olgu selleks siis ostja sünniaasta või mõni sündmus. Parim näide on 2000 aastakäik, mis oli uue aastatuhande esimene korjeaasta ning oli kollektsionääride hulgas oodatud, küll aga mitmetes tuntud veinipiirkondades pigem keskpärase hinnanguga.

Globaalne soojenemine pole enam ammu uudiseks ja kui heita pilk möödunud 2025. aastale, siis parem ülevaade on olemas lõunapoolkera veiniriikides, kus marjad korjati veebruaris-märtsis. Soe ja kuiv ilm 2024. aasta oktoobrist detsembrini Austraalias ja Uus-Meremaal tõi marjade korje kaks nädalat tavalisest varemaks, samas kui Lõuna-Aafrika Vabariigis lükkus korje tänu külmale ja niiskele talvele (lõunapoolkeral siis juuni-august 2024) kaks nädalat hilisemaks. Tšiili ja Argentina veinitootjad hindavad 2025. aastat väga heaks: Andides oli palju lund, mistõttu vett oli piisavalt ja saagikus koos marjade kvaliteediga oli keskmisest parem.

Samas kontraste pakkuv ilm Euroopas esitas 2025. aastal marjakasvatajatele väljakutseid: varajane kevad koos äkilise kuumalainega tõi korjeaja tavalisest kaks nädalat varasemaks. Õnneks jätsid paduvihmade poolt tekitatud üleujutused veinistandused puutumata. Lugedes erinevate riikide aastakäigu raporteid, võib kokkuvõtvalt hinnata 2025. aastat Euroopas mõõduka saagikusega keskmisest paremaks, eelkõige just punaste veinide kontekstis.

Head uut veiniaastat!

Teie Nautimus

Leia omale sobiv aastakäik siit:

https://www.wineenthusiast.com/wp-content/uploads/2025/02/2025_Vintage-Chart_V4.pdf

Vana Tallinna tootepere laieneb ja 2026. aasta alguses tuleb müüki Vana Tallinna liköör kangusega 35% vol. Tegu on klassikalise Vana Tallinna likööriga, mis pakub senisest veidi kergemat, kuid sama rikkalikku maitseelamust.

„Tänapäeval kasvab huvi madalama alkoholi- ja väiksema suhkrusisaldusega toodete vastu. 35-kraadise Vana Tallinna puhul on maitses tunda õige pisut vähem teravust ja magusust. Likööri maitse on ikka see sama – klassikaline Vana Tallinn, kuid maitseprofiil on pisut pehmem, ümaram ja kompaktsem. Kuna alkoholi on joogis vähem, siis tõusevad soojad vürtsid ja tsitrus maitses paremini esile. Samuti on järelmaitse pikem, sest vürtside kihilisus pääseb rohkem esile,“ ütles Liviko joogiarhitekt Hanna Kaur.

Tootepere värskeimat liiget iseloomustavad kõik Vana Tallinnale omased noodid: hoolikalt valitud vürtsid, tsitruselised ja pehme rummine karakter. Vana Tallinna retsept on läbi aegade olnud alati sama ja liköör valmib ainult naturaalsetest koostisosadest. Liköörile annavad sametiselt eksootilise maitse Jamaica rumm, apelsin, sidrun ja aromaatsed vürtsid. Liköör on tuntud oma õrnalt vürtsika maitse ja meeldiva aroomi poolest, milles on tunda vanillikauna, tsitruseid, karamelli ja soojendavaid vürtse. Oma põnevalt mõrkja maitse ja eksootilise aroomi eest võlgneb jook tänu kaneelikoorele.

Vana Tallinna retsepti mõtlesid 1960. aastal välja liköörimeister Ilse Maar, tehase meister Jaan Siimo ja tsehhijuhataja Bernhard Jurno. Vana Tallinna liköör on nüüd saadaval 35%, 40%, 45% ja 50% vol kangusega. Maitsetega liköörid – Vana Tallinn Coffee Espresso, Vana Tallinn Toffee Caramel ja Vana Tallinn Coffee Fusion  – on kõik 35% kangusega.

Soovitame serveerida jahutatult, joogile võib lisada sidruni- või apelsiniviilud ja jää. Vana Tallinn on mitmete kokteilide lisand  ning eesti rahvuslikus kokakunstis asendamatu nii soolastele kui ka magusatele toitudele maitsenüansi lisamiseks.

Joogi valmimiseks kulub ligi kuu. Likööri valmistamise põhjalik ja töömahukas protsess on suuresti käsitöö.

Uue veiniaasta tähistamine on olnud väga pikk traditsioon ja sel puhul mekitakse korjeaasta värsket veini. Alguse sai see tava 19. sajandi hakul Prantsusmaal, kus sellist veini nimetati  vin de primeur ehk varajaseks veiniks ning sügisese marjakorjamise lõppu tähistati noore veini joomisega kõigis Prantsusmaa veinipiirkondades. Eriti populaarne oli uue aasta tähistamine Burgundiast veidi lõuna poole jäävas Beaujolais’ piirkonnas. Lyoni linna kõrtsmikud valasid soovijatele noort veini otse vaadist ja veini müüdi vaatidega ka mujale, seda paadiga mööda linna läbivat Saône jõge transportides. 20. sajandi alguses, kui Prantsusmaa kehtestas riiklikud nõuded veini kvaliteedile kõikides veinipiirkondades, tekkis piirang ka noore Beaujolais’ piirkonna veini müümisele, sest uus seadus lubas veini müüa alles peale 15. detsembrit. Piirang muudeti leebemaks 1951. aastal, kui Beaujolais’ marjakasvatajate ning veinitootjate ühing leppis Prantsusmaa põllumajandustoodetele kauba päritolu tõendit väljastava ametiga (INAO - Institut national de l'origine et de la qualité) uueks kuupäevaks 15. novembri. Liikuvaks pühaks kuulutati pidupäev ametlikult 1985. aastal.

Liikuv veinipüha leiab aset viinamarjade korjeaasta novembri kolmandal neljapäeval ja nagu aastavahetusega ikka, korgitakse värske punavein lahti kolmapäeva keskööl vastu neljapäeva. Tänavuse, 2025. veiniaasta ametlik kuupäev on seega 20. november, aga kärsitud veinisõbrad saavad veinibaarides vurrud veiniseks juba 19. novembri keskööl. Kes aga eelistab kolmapäeva hilisõhtul veinibaaris keskööd mitte ootama jääda, saab värsket punaveini endale soetada neljapäeva hommikul avatavatest veinipoodidest.

Mis on Beaujolais Nouveau ja Beaujolais Villages Nouveau?

See on noor värske punavein, mida valmistatakse Gamay viinamarjadest Beaujolais’ piirkonnas ning lastakse müügile juba saagikoristuse aastal. Marjade korje algas tavaliselt septembri lõpus ja oktoobri alguses, aga kliima soojenemine on toonud viimastel aastatel marjade korjamise varasemaks ning sel aastal algas korje lausa septembri esimesel nädalal. Gamay marjasort oli laialt levinud keskajal Burgundia piirkonnas ja see on kuulsa ning kõrgelt hinnatud Pinot Noir marjasordi järglane. Veidi setteline graniidipinnas Burgundiast lõunapoole jäävas Beaujolais’ alal sobib Gamay´le hästi ning seetõttu kasvabki see sort seal lausa 98% kogu kasvualast ja Beaujolais’d teatakse maailmas, kui mahlaselt marjast ning suupärast kergemapoolset punaveini. Beaujolais Villages Nouveau on samuti noor ja värske punavein, aga Gamay marjad korjatakse Saône jões kallastele jäävate veiniaedade kõrgematelt ning kivisematelt nõlvadelt, kus marjad küpsevad välja veidi kauem ja seetõttu on veinil karakterit ning struktuuri mõnevõrra rohkem.

Kui klaas värsket veini on mõtted toidule viinud, siis menüüst võib Beaujolais Nouveau juurde valida igapäevaseid roogasid, mida pakuvad ka Lyoni bistrood: hautised, vorstikesed, pirukad ja miks mitte ka maailmas väga populaarse Itaalia köögi levinumaid saadikud: pitsa, lasagne ning lihapõhised pastaroad. Traditsiooniliselt süüakse Beaujolais Nouveau veini kõrvale lahtist pirukat ehk quiche’i, olgu see siis sibulapirukas või tänavuse erakordse seeneaasta puhul miks mitte seenepirukas.

Les bonne année du vin!

   Sinu Nautimus

Maailmas on 85 riiki, mis kasvatavad viinamarju umbes 6,1 miljonil hektaril ja teevad kokku 2,7 miljardit liitrit veini aastas. Veini tootmise riikide esikolmik on püsinud muutumatuna üsna pikka aega ning vahetuvad vaid kohad pjedestaalil.

Pikka aega liidrina püsinud Itaalia kaotas 2023. aastal esikoha Prantsusmaale ja Hispaania hoiab püsivalt kolmandat positsioonil. Kui süüvida aga veidi viimase viie aasta (2018 – 2023) statistikasse, siis on veini tootmine maailmas märgatavalt kahanenud: suurima languse on teinud põhjapoolkeral Kreeka, kus veinitootmine on lausa 50% kukkunud. Ka esikolmikus troonivate Itaalia ning Hispaania veinipiirkondades on veini tootmine kahanenud ca 10%. Lõunapoolkeral on võrdselt 20% ulatuses langenud kõigi kolme suurima veiniriigi Austraalia, Tšiili ja Argentina tootmismaht. Riikide pingereas pole kahanenud veini toomine vaid Prantsusmaal ja Saksamaal ning maailma suurimas veini tarbivas riigis  Ameerika Ühendriikides on veini tootmine 2023. aastal võrreldes 2022. aastaga kasvanud lausa 12%.

Mis on selleks põhjuseks, mis kahandab osades piirkondades veini toomist, samal ajal kasvatades seda mujal? Tõenäoliselt on peamisteks mootoriteks turu nõudlus ning hooajaline trend, seda aga pigem igapäevaste ja kommertslike peavoolu veinide suunal. Samas on maailmas kultuslike veinitootjaid ning -meistreid, kelle veinide eest on olenevalt aastakäigust veinisõbrad ja kollektsionäärid nõus maksma lausa astronoomilisi summasid.

Näiteks müüdi 2018. aastal New Yorgi Sotheby’s veinioksjonil Domaine de la Romanée-Conti veinimaja 1945. aastakäigu 2ha suuruse veiniaia Romanée-Conti Grand Cru punavein 558 000 $ eest ühele Aasia veinikollektsionäärile. See teeb sellest maailma kõige kallima (siiani) müüdud veini. Praegu on sama veini 2020. aastakäigu hinnaks tühised 24 500 €, seda tehakse umbes 5000 nummerdatud pudelit aastas ning seda on võimalik ka internetist tellida. Aastase tootluse võib igaüks ise välja arvutada ja kui majanduslikud võimalused lubavad ning kannatust on, siis võib varakas veinisõber oma järglastele terve varanduse päranduseks jätta.

Mis teeb ühest veinist ihaldatud väärisveini, millest kriitikud kirjutavad veiniajakirjades, veinisõbrad jagavad sotsiaalmeedias ja kollektsionäärid koguvad keldrisse justkui varandust, kui samas mõni vein on pigem tavaline laiatarbekaup, kuigi viinamarjade kasvupiirkond ning isegi veini valmistamisel kasutatud marjasort on sama?

Üheks peamiseks põhjuseks on tootja pühendumus kvaliteedile ja sellel baseeruv veini tuntus ning kuvand veinisõprade ja kriitikute hulgas. Parimad valitud pinnase ning kliimaga viinamarjade kasvukohad ja kuulsad veiniaiad koos pikkade veinivalmistamise traditsioonidega kanduvad edasi veini püsivasse ja ajatusse kvaliteeti. Ja kvaliteetne ühest marjaistandusest pärinev vein on limiteeritud, sellega kaasneb veini arvestatav arengupotentsiaal, muutes selle atraktiivseks rahapaigutuseks investorist kollektsionäärile. See puudutab kahtlemata riike ning piirkondi, kus on sellist veini valmistatud juba aastasadu, nagu näiteks Prantsusmaa Burgundia, Itaalia Piemonte või Hispaania Rioja piirkonna veinide puhul.

Lühema veiniajalooga riikide veinide puhul on olulisteks argumendiks maitsmiste tulemusel tekkinud võrdlusmomendid juba tuntud ja kuulsate klassikutega, mida on kajastanud ning kajastavad ka tänapäeval maailma juhtivad veiniajakirjad. Parimaks näiteks on 1976. aastal Pariisis korraldatud California piirkonna Chardonnay ja Cabernet Sauvignon marjasordil baseerunud veinide pimedegustatsioon (Judgment of Paris) võrdluses samaväärsete Bordeaux ning Burgundia veinidega, mis lennutas maitsmisel osalenud ja seni veiniavalikkusele tundmatud California veinitootjad fööniksina ikoonveinide esiliigasse.

Kokkuvõtvalt teevad veinist väärisveini marjade kasvukoha unikaalsus, tootja tuntus sommeljeede ning veiniekspertide hulgas, veini defitsiit ja selle väärtuse ning maitseomaduse tõestatud paranemine ajas, olgu tegu vahuveiniga Champagnest, valge veiniga Burgundiast või Rheingaust, California või Toskaana punaveini või Tokaj ja Bordeaux dessertveiniga.

Liviko väärisveinide valiku leiad siit

Kohtumisteni Liviko poes veiniriiulite ees

Teie Nautimus

Vein ei ole kunagi vaid jook – see on alati olnud kultuuri, ajaloo ja loomingulise väljenduse kandja, andes tihti kunstnikele inspiratsiooni. Antiikajal kujutati veinijumalaid freskodel ning põrandaid katvatel mosaiikidel. 13. sajandil elanud kurdi päritolu Pärsia kroonik ja luuletajast ajaloolane Al-Shahrazuri kirjutas oma teoses „Nelikvärsid“: „Veinipära lõhn teeb mehest filosoofi“. Seda ütlemist tõestavad paljud veinitsitaadid nii keskaegsetelt kui ka tänapäevastelt kirjanikelt ning riigimeestelt. Samuti elab kunst veinis antiikajast kaasajani muusikas, maalikunstis, kirjanduses, filmikunstis ja üha enam ka veinipudeli etikettidel.

Vein ja muusika

Osad veinitootjad lasevad veinil küpseda keldrites klassikalise muusika saatel, uskudes, et helivibratsioon annab joogile erilise aroomi ning maitsenüansi. Stingile ja ansambli Simply Red ninamehele Mick Hucknallile kuuluvad veinimõisad Itaalias, mille veinid inspireerivad nähtavasti ka nende muusikat. Veinil on ka tuntud heliloomingute nimesid nagu Chateau Ste. Michelle ja Dr. Looseni koostöös sündinud „Eroica“, mis on nime saanud Ludwig van Beethoveni kolmanda sümfoonia järgi. Klaas head veini võib ajendada panema mängima loo oma lemmikbändilt. Seda on silmas pidanud mitmed kaasaegsed rokkbändid nagu Pink Floyd, AC/DC, The Rolling Stones ja Motorhead, kelle bändi temaatikaga veinietikette võib poeriiulitel kohata. Veinil ning muusikal on inimestele sarnane mõju – nad loovad sobiva õhkkonna ja kutsuvad esile emotsioone ning panevad puusa nõksuma ning laulu kõlama.

Kunst ja vein

Veinipudeli etikett ei ole vaid informatiivne silt, vaid sageli kunstiteos omaette. Maailmakuulsal Bordeaux veinimõisal Château Mouton Rothschild´il on alates 1945. aastast traditsioon kutsuda igal aastal kunstniku oma etiketti kujundama. Teiste seas on seda teinud Pablo Picasso, Salvador Dalí, Jeff Koons ja Andy Warhol. Toskaana veinimõis Castello di Ama on muutnud oma veiniaiad kaasaegse kunsti lavaks, kuhu kutsutakse kunstnike igal aastal kunstilaagrisse ammutamaks inspiratsiooni veinist, mõisa asukohast ning maastikust. Veinipudeli silt on kaasajal kui väike lõuend, mis muudab erinevate kunstnike kujundatud etikettidega veinikeldri miniatuurseks kunstikoguks.

Kirjandus ja vein

Kirjanduses on vein olnud inspiratsiooni- ja sümboliallikas juba antiikajast. Homerose „Odüsseias“ nimetatakse veini jumalate kingituseks ning Rooma luuletaja Horatius kirjeldas veini kui pühendust rõõmule ja sõprusele. Sitsiilia ühe kuulsaima veinimõisa Donnafugata nimi on inspireeritud Itaalia kirjaniku Giuseppe Tomasi di Lampedusa romaanist Il Gattopardo (Leopard). Ka on Donnafugata veinietikettidel kujutatud erinevaid tegelasi nii romaanist kui ka mujalt Itaalia luulest. Lisaks kõigele eelnevale on Donnafugata kaasanud oma veiniloomingusse maailmakuulsa Itaalia moemaja Dolce&Gabbana, kellega koostöös on kujundatud mitmed Donnafugata veinide sildid.

Vein ja kirjandus jagavad sama loogikat: veini maitses on mitmeid erinevaid nüansse sarnaselt romaanidele, kus palju erinevaid tegelasi. Mõlemad avavad ennast kiht kihi haaval, vajades selleks aega ning paremaks mõistmiseks ka veidi fantaasiat.

Kino ja vein

Ei saa ka kaasaegne filmikunst ilma veinita. Briti romaanikirjaniku Ian Flemingi tegelaskuju salaagent James Bond tellib igas filmis pudeli šampanjat ja lojaalsetest fännidest veinisõbrad spekuleerivad juba enne uue filmi esilinastust Bondi joogieelistuse üle. Hollywood on mitme filmi süžee üles ehitanud veinile: 2004. aastal linastunud „Sideways“ esitleb kahe kuulsa marjasordi erinevust läbi filmi tegelaskujude: tundlik Pinot Noir kui mitmetahuline kirjanik ning sirgjooneline Merlot, kui lõbus statistist näitleja. 2006. aastal kinolinale jõudnud „A Good Year“ maalib aga vaatajale pildi elust veinimõisast kui rahu allikast, juhtides tähelepanu põhiväärtustele, mis tänapäevase kiire elutempo juures kipuvad ununema.

Vein on nagu universaalne kultuurikeel, mida on võimalik igal veinisõbral mõista olenemata sellest, mis on ta rahvuseks või keeles ta räägib. Klaasis avanevad veini aroomid ja maitsed seovad endaga muusika, maalikunsti, kirjanduse ning filmikunsti. Vein on narratiiv, mis rändab läbi aja ja kultuuri, kandes endaga kaasas inspiratsiooni ning kunsti.

Kultuurset veinisügist,

Teie Nautimus.