Uudised

Kergelt roosaka kestaga sort on geeniuuringutes tuvastatud kui mutatsioon tumedakestalisest Pinot Noir’st. Pärineb algselt Prantsusmaalt Burgundiast, kus sorti kasvatati keskajal Formenteau nime all. Väidetavalt pidas Rooma riigi keiser Charles IV sellest marjasordist tehtud veini oma lemmikuks. Kuigi sordil on roosa marjakest, siis tähendab sordi nimi prantsuse keelest tõlgituna „halli marja“ ja nime päritolu kohta on mitu versiooni. Keskajal kasvatasid Burgundias seda marja kloostrite veiniaedades mungad ja koos nendega sattus see Ungarisse Balatoni järve äärde. Seal hakkasid kohalikud talupojad sorti munkade halli rüü järgi Szürkebarátiks kutsuma. Teine nimeversioon viitab tolmusele hallikale läikele, mis tekib siis, kui marjad välja küpsevad. Olgu nime päritoluga kuidas on, aga faktiks jääb, et Pinot’ perekonna marju (Pinot Noir, Pinot Gris, Pinot Blanc, Gamay ja Chardonnay) kasvatasid keskajal peamiselt mungad ja kloostrite tekkega jõudis see sort lisaks Ungarile ka Põhja-Itaaliasse ning sealt edasi vallutas Uue Maailma veiniaiad juba Pinot Grigio nime all. 16. sajandil tõi kindral Lazarus von Schwendi, kes vallutas Ungaris Tokaji ala ja kellel kuulus loss Prantsusmaal Alsace’i piirkonnas, viinapuu väädid tagasi, mis seletab ka marjasordi omapärast nimetust Alsace’i piirkonnas - Tokay d'Alsace, mida Euroopa liidu määrusega enam kasutada ei tohi. Tänapäeval kasvatatakse Pinot Grigiot palju Austraalias, Uus-Meremaal, Ungaris, Saksamaal, Sloveenias, Ameerika Ühendriikides ja isegi Ukrainas.

Pinot Grigio buum maailmas sai hoo sisse Ameerika Ühendriikides käesoleva sajandi alguses, kus tekkis talle lausa hüüdnimi „ABC wine ehk anything but Chardonnay“, mis viitab jänkide suurele Chardonnay’ lembusele. Ameerika veinisõbrad olid igapäevasest Chardonnay´st tüdinud ja neutraalse õunase-pirnise maitsega Pinot Grigio pakkus värskendavat asendust. Kaasajal on Pinot Grigio kasvanud üheks levinuimaks rahvusvaheliseks marjasordiks Chardonnay’ ja Sauvignon Blanci kõrval ja veinisõbrad on pühendanud talle lausa oma päeva, milleks on 17. mai.

Oluline on, et sellest marjasordist valmistatud veini puhul tuleb hoolikalt jälgida kirjaviisi veinipudeli etiketil: Pinot Gris’st tehtud veini iseloomustab sügavkollane värv ning täidlased, jõulised, kreemjalt ürdised-vahased kollaste üleküpsenud puuviljade noodid ning tavalisest kõrgem alkoholisisaldus. Tihti on tunda veinis ka veidi kreemjat või nooti ja seetõttu kutsuti teda Burgundias Pinot Beurot nimega (beurre – või prantsuse keeles). Pinot Grigio seevastu on iseloomult kerge ja mahlakas, lihtsama struktuuriga neutraalne värske suvine vein – aroomi ja maitset iseloomustavad värsked tsitrused, kollased luuviljad, õunad-pirnid ning kerge lillelisus.

Selle mitmekülgse marjasordi populaarsusest tahavad ka paljud veinitootjad kasu lõigata ning seetõttu kasvatatakse seda sorti tänapäeval enamikes suurimates veiniriikdes. Nii leiavad veinisõbrad enesele meelepäraselt puuviljase veini ennekõike Põhja-Itaaliast Veneto või Trentino-Alto Adige piirkonnast. Uus-Meremaa lõunasaare Marlborough ja Prantsusmaa Alsace piirkonna veinid sobivad täidlasema ja struktuursema iseloomuga valge veini austajale.

Tervitades,

Teie Nautimus

Lehekuul saabub kevad pikkade sammudega ja soojad ilmad on äratanud talveunest enamuse kevadlilli. Lumikellukesed sillutasid teed sinililledele ning ülastele. Nartsissid ja tulbid tervitavad maikuud ja täidavad õhu õrna lillelõhnaga. Soojad ja päikeselised ilmad kutsuvad inimesi viitma rohkem aega värskes õhus ja kindlasti on paljudel juba ka esimene piknik peetud. Torgates piknikutekil nina veiniklaasi, ümbritsetuna murust ja lilledest, tundub teinekord, et ka veini aroomis tajume erinevaid õisi, magusast ristikheinast kuni intensiivse jasmiinini. Eks see on ju väljakujunenud tõdemus, et veinimeistriga koos veini juues maitsebki veini alati paremini, järsku siis tundub vein piknikul klaasis alati veidi aromaatsem? Kas lilled veiniklaasis on lihtsalt meie ettekujutuse vili, sest ümbritsev keskkond soodustab seda või on lillelised veinikirjeldused hoopis kavalate veinikaupmeeste sisuturundus? Kas tõesti on veinis võimalik tunda apelsiniõite ja rooside lõhna? Vastus on jah, on küll võimalik ja selles on süüdi orgaaniline keemia.

Vein tehakse viinamarjadest ja viinamarjad koosnevad süsivesikutest nagu teisedki puuviljad-marjad. Viinamarjade süsivesikuteks on peamiselt glükoos, fruktoos ning lisaks on neis veidi valke, kiudaineid ja pea olematu kogus rasvu. Värsketes marjades on enamik aroomimolekule seotud suhkruga, seetõttu on värskete viinamarjade lõhn üsna tagasihoidlik – nagu ka suhkruvesilahus, millel lõhna sisuliselt ei ole. Pärmiensüümide tegevusel algab veini käärimine, mis muudab suhkru alkoholiks ja vabastab lenduvad maitseühendid ning tänu sellele tekib veinil lõhn.

Veini aroomid pärinevad viinamarjadest ja viinapuude kasvukohast ning on samad keemilised ühendid, mis esinevad mujal looduses. Peamisteks veinile lillelõhna andvateks aroomiühenditeks on terpeenid, mida taimed toodavad looduses kahjurite tõrjumiseks, aga ka tolmeldajate ligimeelitamiseks. Nii vastutavad nad värskete tsitrusviljade, uimastava aroomiga roosiõli kui ka rahustava lavendli lõhna eest. Lisaks vabaneb veinis käärimise toimel tekkinud alkoholile veel suur hulk erinevaid ühendeid nagu estrid, aldehüüdid, pürasiinid, ketoonid ja laktoonid, mis moodustavad kokku veini tervikliku aroomibuketi.

Paljusid keerulisi keemilisi ühendeid saavad veinisõbrad tõlgendada meeldivate veiniaroomidena. Näiteks annab geraniooli nimeline terpeen veinile parfüümse roosiõli lõhna, mida on tunda tihti sellistest viinamarjasortidest nagu Gewürztraminer, Muscat ja Torrontes tehtud veinides. Hotrienool vastutab pärna- või leedriõite lõhna eest ja kombineerudes limoneeniga meenutab ta meile värsket Rieslingist tehtud veini. Pineen tekitab Austraalia Shirazile vaiguse eukalüpti lõhna ning kui punastes veinides on tunda kadakamarju või rosmariini, nagu Cabernet Francist punaveinis, siis selles on süüdi sama aroomiühend.

Estrid tekivad veinides alkoholi ja happe omavahelisel reageerimisel ja vastutavad noorte veinide esmase puuviljalisuse eest. Pinot Gris sordist tehtud veinis on tihti tunda värskeid pirne ning selle nüansi lisab veinile etüületanaat, samas kui oktüületanaat vastutab veinides magusate küpsete apelsinide-mandariinide eest.

Pürasiinid on aroomiühendite rühm, mis on kõige iseloomulikum Sauvignoni perekonna marjadele, meenutades meile Sauvignon Blancist tehtud veinis mustsõstralehti ja koos heksanaal aldehüüdiga tunneme veinis veel värskelt niidetud muru, nõgeste ja tomatilehe lõhna.

Ka punastes veinide aroomis leidub viiteid lilledele. Ketoonid on rühm estreid, mis tekivad marjakestas olevate looduslike pigmentide lagunemisel ja annavad Pinot Noir, Gamay ja Syrah marjasortidest veinidele punaste tulpide või begooniate lõhna, täiendades veel ka veinis tumedatele küpsetele marjadele viitavaid aroome.

Vein on orgaanilise keemia aromaatne tulemus ja nagu maailmas on lugematu arv erinevaid lilli, on ka igal viinamarjasordil oma aroomide isikupära, mille ta pärandab veinile ja mida omakorda täiendab veel viinamarjade kasvukoht. Hoides neid elemente pudelis omavahel seotuna, lisandub aroomivõrrandisse veel muutujana aeg, mille jooksul tekivad uued estrid ja nii lõhnab ja maitseb üks ning seesama vein noorena ja veidi keldris küpsenuna erinevalt. Seega on iga lõhnanoot või maitse veinis seotud konkreetse keemilise ühendiga, mille päritolu on viinamarjas endas, aga lisaks seotud käärimisprotsessi ja veini küpsemisega pudelis.

Lisaks kõike ülaltoodut arvesse võttes on miljonitel veinisõpradel maailmas olemas oma väljakujunenud lõhnaspekter, mis neile positiivseid emotsioone ning rahulolu tekitab ja mille alusel nad omale lemmikud välja valivad.

In Vino Veritas

Teie Nautimus,

Ülestõusmispühad ehk lihavõttepühad, paasapühad ja rahvakeeles munadepühad, on liikuvad pühad, mis leiavad aset esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Kristluses mälestavad pühad Jeesuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist Kolgata mäel ning katoliku kirikus eelneb ülestõusmispühadele 7-nädalane paastuaeg. Paastuajal oli keelatud liha, munade ja piimatoodete söömine ning seetõttu olid menüüs peamiselt kala- ning taimetoidud.

Ristiusu eelsest ajast pühitsetakse lihavõtetega kevade algust ja paastuaeg seondub pigem talvise toidunappusega. Muistsetes karjakasvatamise ja maaharimisega seotud uskumustes seonduvad kevadised ülestõusmispühad pigem kevadel tärkava looduse ja paganlike jumaluste uskumusega ning kevadpühadel oli tavaks ohverdada maajumalale lammas, paludes head karja- ja viljaõnne. Germaanlaste ja anglosakside maa- ja kevadjumalanna Ēostre nimigi viitab looduse tärkamise pühitsemisele: inglise keeles on lihavõtted easter.

Kokkuvõtvalt on kevadistes ülestõusmispühades läbi põimunud paganlikud rituaalid kristlike traditsioonidega. Eestlaste rahvakalendris on mitmeid erinevaid tavasid nagu kevadine kiigel käimine, lõkke põletamine ja siiani on populaarne munade värvimine erinevate looduslike vahenditega (sibulakoored, mustikad, peet), mis sümboliseerivad uut elu ja looduse tärkamist, sest maailma loomine munast on igivana põhjarahvaste uskumus.

Lihavõttepühade menüü keskmes on tavaliselt lambaliha, mis pärineb nähtavasti ennemuistsest lamba ohverdamise rituaalist, aga ka sea- ja linnulihast toidud ning aukohal on piimatoodetest tehtud magustoidud, eelkõige pasha, mis valmistatakse tavaliselt kohupiimast, võist koorest ja kuivatatud puuviljadest või marjadest. Ka ei puudu laualt värvitud keedumunad.

Nagu iga pidulik koosviibimine, kus laud on kaetud hea ja paremaga, vajavad ka lihavõttepühad toidu kõrvale mõne klaasi veini ning siinkohal aitab veinisõbral kevadet kombekohaselt vastu võtta Nautimus.

Tugevamaitselised lambalihast hautised, mida võib maitsestada erinevate ürtidega ja vürtsidega vajavad ka tugevama maitsega veine, mis kannavad lillat Nautimuse märki. Klassika on Prantsusmaa või Hispaania punaveinid näiteks Bordeaux, Rhône või Rioja piirkonnast.

Marjasortidest tõstaks esile Tempranillo, Cabernet Sauvignoni ja Syrah’. Eelroaks võib pühadelauale valida mõne juurvilja- või kalast valmistatud toidu pühade-eelse paastuaja menüüst, mida võib vastavalt toorainele haakida siis kas Nautimuse rohelist või kollast märki kandva veiniga ning traditsioonilise pasha juurde leiab sobiva veini Nautimuse oranži kleebist kandvate veinide hulgast.

Jättes luubi alt välja erinevad religioossed uskumused, on kevadised ülestõusmispühad kohane aeg, mil nautida head toitu ja veini koos sõprade ja lähedastega ning tervitada saabuvat kevadet.

Maitsvaid kevadisi hetki,

Teie Nautimus

Üks maailma hinnatumaid heledaid marjasorte pärineb Saksamaalt, Reini jõe orust, millele viitab ka üks tema sünonüüm – Rheinriesling. Geeniuuringute põhjal on see õhukese kestaga ja aromaatne sort isetekkeline ning temas on segunenud mitme marjasordi geenid. Alustuseks on Gouais Blanc (mida nimetatakse ka kõikide marjasortide emaks, sest selle sordi geenijälgi on enam kui 70 tuntumas marjasordis) tolmelnud tundmatu metsiku viinapuuga, mis on ilmselt juba tänapäeval välja surnud. See ristand on omakorda tolmelnud Tramineri (Savagnin Blanc) perekonna viinapuuga, elik Riesling, Gewürztraminer ja Chardonnay on omavahel tegelikult sugulased. Esimest korda mainitakse Rieslingit 15. sajandil kui Lotringi hertsog René II ülistab kroonikates Alsace’is tehtud ,,Rissling’’ marjasordist veini. Rieslingi väärtust tõestab seegi, et 18. sajandil käsib Trieri peapiiskop-kuurvürst välja juurida ,,kõik talupoeglikud marjasordid ja asendada need noobli Rieslingiga’’.

Veinivalmistamise seisukohast on Riesling tänuväärne marjasort. Sellest tehakse vahuveini, kuiva kerget valget veini, kuiva täidlast valget veini ja magusaid dessertveine, seda sõltuvalt kasvukohast ja marjade korjeajast. Lisaks sellele on Riesling üks vähestest heledatest marjadest, millest tehtud veinil on väga hea arengupotentsiaal. Nii võib hiliskorje marjadest tehtud kuiva või ka magusat veini nautida veel aastakümneid peale korjeaastat.

Nooblil sordil on aga kasvukohale üsna kõrged nõudmised. Madala saagikusega sort eelistab valgusküllast, aga jahedat kasvukohta, seega veidi kõrgemaid laiuskraade ning mäekülgi, sest on õhukese kesta tõttu vastuvõtlik niiskusest tingitud seenhaigustele ja tuulisematel mäenõlvadel püsivad marjad kuivemad.  Samas vajab sort keskmisest pikemat väljaküpsemise perioodi – umbes 120 päeva (võrdluseks: näiteks Chardonnay küpseb välja ca 80 päevaga), mis teeb tema kasvatamise jällegi kõrgematel laiuskraadidel keeruliseks. Soojemas kliimas lagundab aga tugev UV-kiirgus Rieslingile omased orgaanilised happed. Näiteks on soojema kliimaga Austraalia ja California Rieslingid tihti veidi õlise-petroolise iseloomuga ja veinide maitse kipub olema puuviljaselt ühekülgne. Elik kokkuvõtvalt eelistab Riesling mineraalide rohket pinnast, mõõdukat temperatuuri ja valgust, aga mitte liiga tugevat päikest ja seetõttu tehaksegi maailma hinnatuimad ja parimad Rieslingist veinid Saksamaal, vulkaanilise ja kiltkivise pinnasega Moseli, Rheingau ja Pfalzi aladel ning Prantsusmaal Alsace’is Vosgee mäe nõlvadel. Sooja ja kuiva sügise korral korjatakse marjad tavalisest hiljem ning seetõttu saab Rieslingist teha luksuslikke magusaid hiliskorje veine, aga ka külmunud marjadest jääveini, mis on küll paraku veinisõprade suureks kurvastuseks kinnisvara hinnaga.

Rieslingist tehtud kuivi ja kergeid veine iseloomustab Nautimuse rohelise marjakobaraga märk, kollase ja ka oranži marjakobara märgiga veinidel on kõrgem jääksuhkrusisaldus ja täidlus sõltuvalt viinamarjade korjeajast ning veini valmistamise eripärast.

13. märts on rahvusvaheline Rieslingi päev. Vali endale sellest mitmekülgsest marjasordist tehtud meelepärane vein, millega sobib juba koos õues hiiliva kevadega sõpradele külla minna.

Teie Nautimus

Hispaanlastel on vanasõna: „Kui on lootust ja veini, siis on kõik võimalik“. 18. veebruar on rahvusvaheline veini joomise päev (Global Drink Wine Day) ja veendunud veinisõbrad ei jäta seda tähistamata. Seega on õige moment paotada veidi Nautimuse märki kandvat veinimaailma ust.  

Suvistel rahvasündmustel, grillipidudel ning kontserditel jäävad tihti silma Nautimuse kirjadega telgid, kus heatujulised teenindajad veini pakuvad. Ka võib poes märgata veiniriiulite küljes ja veinipudelitel erivärvi Nautimuse märke. Mis need on, miks nad seal on ning kes need sinna paneb? Kas see on keegi kindel veinitootja, kes Nautimuse märgiga veine teeb? Uudishimu on edasiviiv jõud ja see kirjutis heidab pilgu lillat värvi kardinaga varjatud Nautimuse tagatuppa.

Nautimuse kaubamärk sündis Eestis käesoleva sajandi alguses veini kasvava populaarsuse tuules. Kuna enamik viinamarjasorte eelistab kasvada vahemerelises kliimas, ehk umbes 30 – 50° laiuskraadidel, jääb Eesti paraku optimaalsest kasvualast liiga kaugele põhja poole. Seega on eestlased sunnitud enamiku meil müüdavast ja joodavast veinist teistest riikidest sisse ostma. Maailmas tehakse igal aastal ligikaudu 250 miljardit liitrit veini, millest väike Eesti tarbib ära koos turistidega umbes 16,3 miljonit liitrit. Maailma kogutoodangust on see kõigest 0,0065%. Eestis elab umbes 900 000 potentsiaalset veinijoojat, elik see on vanuserühm, kes võib seaduslikult veini osta. Ka külastab meid igal aastal mitu miljonit turisti, aga seda, kui palju turistid siin veini ostavad ning joovad on statistikaametil keeruline mõõta. Seega on lihtsam arvestada, et iga eestlane joob aastas ära keskmiselt 18 liitrit veini. Arvestades, et umbes pool veini tarbimisealisest elanikkonnast eelistavad veini asemel midagi muud, siis iga veinisõber joob Eestis aastas ära umbes 36 liitrit veini ehk laias laastus ühe 75 cl pudeli nädalas. Tundub isegi veidi vähe, aga loogiline.

Kui nüüd poe veiniriiulitele pilk heita, siis leidub seal ühes hinnaklassis meetrite kaupa nii valgeid, roosasid kui ka punaseid veine. Mida veinihuviline võiks eelistada ja kuidas valida oskama? Hea küll, otsustame näiteks riigi ning marjasordi: tahaks osta Tšiili punast veini Cabernet Sauvignon marjasordist. Ka selle filtriga veiniriiuleid vaadates on erinevate tootjate veine kümneid. Kuidas siis leida see õige, mis õhtusöögilauas pettumust ei valmistaks ja mida võiks ka järgmine kord osta? Ükshaaval kõiki järel proovida on aeganõudev ning kulukas. Sealt sündis Liviko kogenud veinitiimil mõte märgistada parima hinna ja kvaliteedi suhtega veinid vastavas kategoorias Nautimuse märgiga, et poes lihtsam veini valida oleks. Sisuliselt võib Nautimust pidada supermarketi sommeljeeks. Kõik need veinid on Liviko sommeljeede poolt järgi proovitud, põhjaliku hindamisprotsessi läbinud ning alles siis Nautimuse märgiga heaks kiidetud.

Erinevad värvid tulevad appi selgitamaks veini maitseomadusi ja karakterit. Rohelist värvi Nautimuse märk on kuivadel, kergetel ning tsitruseliselt värsketel valgetel veinidel ja enamik Sauvignon Blanc sordist veine kannab seda märki. Kollase märgiga on tähistatud küpsete kollaste ning troopliste puuviljade karakteriga valge vein. Enamjaolt on selle märgiga Chardonnay marjasordist tehtud ja mõned teisedki puuviljaselt ümarad valged veinid. Punane Nautimuse märk viitab veinis leiduvatele punastele marjadele ning seda märki kannavad paljud Pinot Noir’ sordist tehtud punaveinid. Nautimuse lilla värviga on tähistatud üleküpsenud mustade marjade iseloomuga vürtsikad-täidlased punaveinid, Cabernet Sauvignon on seda märki kandvate veinide õpikunäide. Oranži Nautimuse märgiga veinid on olenemata nende värvist alati maitselt magusad.

„Õhtusöök ilma veinita on nagu päev ilma päikesepaisteta“. Meie laiuskraadil seda Prantsuse vanasõna lugedes jääb okas hinge, sest seda juhtub siin tihti, et päike iga päev ei paista. Seda enam hoiab pilvisel, veidi sompus ilmaga päeval sõpradega õhtusöögilauas tuju üleval klaas veini. Siin kerkib esile järgmine dilemma: millise toidu juurde milline vein valida? Nautimus on teinud veinisõbrale veini valimise toidu juurde lihtsaks, leiad selle Nautimuse kodulehelt www.nautimus.ee kahe kliki kauguselt: https://nautimus.ee/vein-toit/nautimuse-toidu-ja-veinisobivuse-tabel/

Vali välja tooraine ning selle valmistamise viis ning tabelist leiad vastavat värvi Nautimuse märgiga veini, mis võiks õhtusöögi juurde sobida. Siinkohal on sobiv lõpetada tuntud Prantsuse kirjaniku Alexandre Dumas tsitaadiga: „Vein… see on söögi intellektuaalne osa.“

Meenutamist väärt maitseelamusteni

Teie Nautimus

Viinamarju hakkasid kasvatama Ungari aladel roomlased juba 5. sajandil e.m.a. Doonau jõgi kujunes Kristuse sündimise ajal Rooma impeeriumi põhjapiiriks ja see ala, kus paiknesid Rooma garnisonid - Vindobona (Viin) ja Aquincum (Budapest), kandis Pannoonia nime. Peale Rooma impeeriumi lagunemist hõivasid ala hunnid, kellega jõudis Euroopasse Gouais Blanc (Weißer Heunisch) mari, mis on mänginud rolli paljude tänapäeval tuntud marjasortide väljakujunemisel – Chardonnay, Riesling, Gamay, Furmint jne. Gouais Blancist tehakse tänapäeval sordipõhiselt veini veel vaid Šveitsis.

5.sajandil peale hunnide kadumist liikusid ja elasid Ungari aladel mitmed erinevad rahvad: keldi ja germaani hõimud, idagoodid, avaarid, langobardid, frangid ja slaavlased, kuni piirkonda saabusid 9. sajandil Siberi aladelt madjari hõimud. Veinikasvatuse uus tõus seostubki madjarite tulekuga: eeldatavasti oli neil kokkupuude viinamarjakasvatusega läbi Kaukaasia juba varem, sest ungari keele veinisõnavara on täis laensõnu türgi ja pärsia keelest. Ääremärkusena - Ungari on ainus soome-ugri keelt kõnelev veinimaa ja üks neljast Euroopa keelest, kus veini tähendav omakeelne sõna „bor“ pärineb pärsia keelest, mitte indoeuroopa keelkonnast.

Legendi järgi jõudis Furmint Ungarisse koos Itaalia misjonäridega 12. saj. alguses ning nimetus tuleneb Lazio piirkonna Formia linna järgi, samas pole leitud geneetilist sugulust ühegi Itaalia marjasordiga. Tokaj Friulianot peeti pikka aega Furmintiks, eelkõige välimuse ja sarnaste aroomi- ning maitsenootide poolest, aga DNA-uuring seda ei kinnitanud. Geeniuuringute järgi põlvneb Furmint Gouais Blanc marjast ja on seeläbi suguluses kuulsate Chardonnay ja Riesling sortidega. Heal lapsel mitu nime: Moslavac Horvaatias ning Austria piirkonnad Burgenland ja Stüüria nimetavad sorti vastavalt Zapfner ja Mosler.

Tõde peitub pigem ajaloos: peale mongolite vallutusi 13. sajandil rajas Ungari kuningas Bela IV mitmed kindlused ja jagas maad sisserändajatele, et mongolite poolt rüüstatud maa sööti ei jääks. MW Jancis Robinsoni sõnul hakkas Furmint levima Ungaris kuningas Bela IV valitsemise ajal peale mongolite invasiooni. Paljud kuninga kutsel saabunud sisserändajad, kes said soodsatel tingimustel maad, tõid kaasa uued marjasordid ja võimalik, et seeläbi jõudis Ungarisse ka esindusmarjasordi staatuses olev Furmint.

Furmint kasvab tänapäeval peamiselt Ungaris (90%), lisaks veel Austrias ja Sloveenias ja sellest tehakse kuivi, kergeid ja keskmise täidlusega kuivi valgeid veine ja hiliskorje marjadest magusaid veine. Kõige hinnatuimad Furmintist veinid maailmas ongi Põhja-Ungarist Tokaj piirkonnast pärinevad dessertveinid. 2002. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirjas olev Tokaj on Ungari vanim ja kuulsaim piiritletud marjade kasvuala ning vanuselt teine veinipiirkond maailmas peale Itaalia Chianti Classicot. Esmakordselt ajaloos on Tokaj hallitusega kaetud marjadest valmistatud magusat veini mainitud juba 1571. aastal. Saksa-Rooma keiser Karl VI määras 1737. aastal marjade kasvuala piirid ja Tokajst sai ametlik veinipiirkond.

Läbi aegade on nii Rooma paavstid, Euroopa aadlikud, kunstnikud ja heliloojad selle Põhja-Ungari väikese piirkonna elitaarseid dessertveine hinnanud, Prantsusmaa kuningas Louis XIV nimetas magusat Tokaj veini „vinum regnum, rex vinorum“ -  veinide kuningaks ja kuningate veiniks.

Magusad dessertveinid jagunevad erinevatesse kategooriatesse vastavalt marjade korjeaja järgi. Lihtsamad veinid valmistatakse optimaalse korjeajast 2-3 nädalat hiljem korjatud marjadest ja etiketil leiab märke „késõi szüret“, tõlkes hiliskorje. Järgmine tase on „szamorodni“, mis tähendaks valitud marju: hiliskorje marjad, millest osa võivad olla kaetud väärishallitusega. Edasi leiab pudelietiketil märke Aszú, mis viitab sellele, et veini valmistamisel on kasutatud väärishallitusega rosinaid. Lisaks Aszúle on seal etiketil veel number koos sõnaga „Puttonyos“. See on marjakorjaja 27kg viinamarju mahutav korv, mis on mõõtühikuks magusate Aszú tüüpi veinide tegemisel. Koos numbrilise tähisega (5 või 6) näitab, mitu korvitäit väärishallitusega kaetud marju kulus 136 liitri värske veini kohta. Väärishallitusega marjad pressitakse ühtlaseks massiks ja lisatakse vaadis värskele käärivale veinile, rikastades suhkruga nii veinivirret. Kunagi oli kasutusel ka 3 ja 4 Puttonyose tähistusega veinid, aga 2014. aastast lubatakse teha ainult 5 ja 6 Puttonyose märgistusega veine. Kõige haruldasem Furmintist tehtav dessertvein on Eszencia (enne 2014. aastat oli veini nimi Aszú Eszencia), mille tegemisel Aszú marju ei tohi pressida, vaid kasutatakse gravitatsiooni teel nendest marjapressis välja nõrgunud mahla, mis pannakse eraldi käärima. Veini alkoholisisaldus ei ole üle 2% ja jääksuhkru sisaldus on enam kui 450 g/l (tavaliselt isegi üle 600 g/l). „Juuakse“ inglikujulise lusikaga iseseisva joogina magustoiduks, sest veini olemus sarnaneb pigem vedela meega.

Kokkuvõtvalt leiab sellest nõtkest Ungari pärismaisest marjasordist iga veinisõber endale meelepärase veini, olgu selleks siis kuiv ja mineraalse maitsenoodiga värske valge vein aperitiiviks ja valgest kalast valmistatud roogade saatjaks või mesiselt magus dessertvein digestiiviks pähklite ja karamelliste magustoitude juurde.

Kuninglikke veinielamusi,

Teie Nautimus

Tutvu meie Furmint veinidega siit.

Kui oled viskisõber ning hindad kultuurseid pidustusi, siis Burnsi nädal on just see aeg aastas, mil tasub tõsta klaas šoti traditsioonide auks. Aga kust see komme pärineb, miks seda tähistatakse ja kuidas saad sina sellest osa saada? Sukeldume Burnsi õhtu traditsioonidesse ning toome välja parimad viskisoovitused, et muuta see nädal meeldejäävaks.

Kes oli Robert Burns ja miks teda tähistatakse?

Robert Burns (1759–1796) oli šoti luuletaja, kelle looming on muutunud rahvuslikuks aardeks. Tema teosed, nagu Auld Lang Syne ja Address to a Haggis, on sügavalt juurdunud šoti kultuuri. Pärast tema surma hakkasid sõbrad ja austajad korraldama tema auks iga-aastaseid õhtusööke – traditsioon, mis on tänaseks kasvanud rahvusvaheliseks fenomeniks.

Kuidas korraldada Burnsi õhtusööki?

Burnsi õhtusöögi keskmes on kolm olulist elementi: haggis, luule ja loomulikult viski.

Haggis ja kulinaarsed naudingud

Haggis – rikkaliku maitsega roog lambamaksa, kaerahelveste ja maitseainetega – on selle õhtu kulinaarne täht. Traditsiooniliselt serveeritakse seda kartuli ja naeristega (neeps and tatties), moodustades koos täiusliku maitsekombinatsiooni.

Luule

Õhtusöök algab piduliku sissejuhatusega, millele järgneb kuulus Address to a Haggis – Burnsile pühendatud luuletus, mis loetakse ette tseremoniaalselt, viskiklaasid käes.

Viskiga täidetud klaasid

Burnsi õhtusöök pole täielik ilma hästi valitud šoti viskideta. Siin on kolm suurepärast valikut, mis sobivad piduliku õhtu juurde:

Jura 12YO Single Malt

Jura 12 YO Single Malt viski on arendatud 12 aastat ameerika valgest tammest burbooni vaatides ja seejärel viimistletud Oloroso šerri vaatides

Jura 18YO Single Malt

Jura 18 YO Single Malt viski on arendatud 18 aastat ameerika valgest tammest burbooni vaatides ja seejärel hoolikalt viimistletud Bordeaux Grand Cru Classé punase veini vaatides.

Bruichladdich Port Charlotte 10 Islay Single Malt Whisky

Ninas on tunda mere lõhna ja tugevaid suitsuseid noote. Aroomis meenub vana viskitehase lõhn, vihjed õlile ja joodile. Järgnev tamme ja vaniljearoom koos tsitruste, tüümiani ja kanarbikuga on võimsalt sensuaalne. Maitses on rikkalik, magus oder ja tugev kuid mahe suitsusus koos merelise värskusega. See põimub mõnusalt kookose, õuna, aprikoosi ning vanilje nootidega.

Tõsta klaas Burnsi auks!

Burnsi nädal on ideaalne võimalus sukelduda šoti kultuuri, avastada uusi viskimaitseid ja nautida head seltskonda. Olgu see sõprade ringis või ametlikul banketil – hea šoti viski lisab igale hetkele soojust ja väärikust.

Meie valikus on lai valik šoti viskisid, mis aitavad sul selle pidustuse eriliseks muuta. Vaata meie viskivalikut ja too tükike šoti hinge oma õhtusse!

31. detsember on suure tõenäosusega see päev aastas, mil juuakse ära kõige rohkem vahuveini ühe päeva jooksul terves maailmas. Küllap oli nii pool sajandit tagasi, on praegu ja saab olema ka tulevikus ja selle poolest ei erine väike Eesti ülejäänud maailmast. Kui kunagi oli selleks joogiks nõukogude ratsionaliseerijate poolt leiutatud magusapoolne Sovetskoje nimeline vahutav jook, siis 1990ndatel võttis selle koha üle Itaaliast imporditud Asti nimeline kvaliteetne vahuvein, mis oli küll magus, aga väljapeetum ja „välismaa oma“, sest ega kaubandusvõrgus oli valik kitsas ning šampanja tundus kallis ja hapu.

Aja jooksul areneva maitse, kasvava veiniteadlikkuse ja võimalustega on poodide veiniriiulid veninud kümnete meetrite pikkuseks. Lisades sellele veel käesoleval sajandil plahvatanud e-kaubanduse, on valik nii kirju, et tasub veidi ette mõelda, millega uue aasta algust tähistada. Nõu võib ju küsida alati AI-lt, aga paraku pole tehisaru ühtegi veini järgi maitsnud. Oluline on ka veini valmistamise meetod, ehk siis viis kuidas CO₂ veinis tekib. Kommertslikumad ja igapäevased vahuveinid käärivad suures roostevabast terasest vaadis tank-meetodil ja kvaliteetsemate veinide puhul tekib süsihappegaas veinis traditsioonilisel meetodil pudelis. Nautimus saab siinkohas paremini nõutule veinisõbrale õige tee kätte juhatada tehes kiire ülevaate Euroopa populaarsematest vahuveinidest, mida aastavahetuse tähistamiseks osta võib:

Itaalia – Spumante, Prosecco, Franciacorta ja Alta Langa

Spumante väljendit kasutatakse Itaalias vahuveini kohta, mille rõhk pudelis on enam kui 3,5 atm. Frizzante siis on Spumante „väiksem vend“ ja rõhk pudelis alla 3,5 atm. Teha võib neid kõigis Itaalia veinipiirkondades, vein võib olla värvilt valge, roosa või punane, stiil kuivast magusani ning süsihappegaas veinis on nii ühel kui teisel viisil isetekkeline. Prosecco näol on aga tegemist Veneto piirkonna tank-meetodil tehtud kerge ja igapäevase, värvilt valge või roosa puuviljaselt elava vahuveiniga. Tavalisest kvaliteetsem Prosecco tuleb Treviso provintsist ning veinietiketil on ka sellekohane märge Prosecco di Treviso. Veel kvaliteetsema veini puhul on etiketil märge – Prosecco di Conegliano või Prosecco di Valdobbiadene või isegi Prosecco di Conegliano Valdobbiadene. Sellisel juhul korjatakse marjad veini tarbeks ainult merepinnast veidi kõrgemal paiknevatest marjaistandustest Conegliano ja Valdobiaddene linnade ümbrusest.

Franciacorta ja Alta Langa on Põhja-Itaalias traditsioonilisel meetodil valmistatud kõrge kvaliteediga vahuveinid, kus nõuded veinile on isegi kohati rangemad, kui šampanjal. Esimene neist pärineb Lombardiast ja teine Piemonte piirkonnast, vein on kuiva stiiliga, võib olla nii valget kui ka roosat värvi ja mõlema puhul on marjasordid – Pinot perekonna marjad – rangelt määratletud.

Hispaania – Cava ja Corpinnat

Cava on Hispaania valge ja roosa kvaliteetvahuvein ning see sai alguse Katalooniast, Sant Sadurní d’Anoia linnast Penedèses, mida peetakse mitteametlikuks Cava pealinnaks. Penedèse eeskujul hakati vahuveini valmistama ka teistes Hispaania piirkondades (Extremadura, Navarra, Rioja, Valencia ja Aragon). Cava tähendab kohalikus katalaani keeles keldrit ja et tootjal oleks õigus kasutada Cava nimetust veinil, siis peab ta veini tegema traditsioonilisel meetodil, veini valmistamisel peab kasutama heledatest sortidest Macabeo (Viura), Parellada, Xarel-lo ja Malvasia (Subirat) marju ning tumedatest Garnacha Tinta, Monastrell ja Trepat sorte. Erandina on lubatud kasutada ka Prantsusmaa päritolu Chardonnay ja Pinot Noir sorte, kui Champagne’i piirkonna kahte hinnatumat sorti. Vähemalt 18 kuud keldris arenenud veini võib nimetada Cava Reservaks ja enam kui 30 kuud keldris küpsenud veini Cava Gran Reservaks. Corpinnat on Penedès´is Cava väiketootjate hulgast välja kasvanud Hispaania vahuvein, mis tõlkes tähendaks südamega Penedésist - "cor" on katalaani keeles "süda" ja "pinnat", mis viitab ladinakeelsele sõnale "pinnae", mis on Penedès toponüüm. Nõuded on veini valmistamisele rangemad kui Cava puhul: mahepõllunduse põhimõtteid järgides ainult tootja kasvatatud omamaised marjasordid peab korjama käsitsi. Vein peab küpsema keldris vähemal 18 kuud ja kogu veini tegemise protsess peab aset leidma tootja valduses. Hetkel kuulub ühendusse 13 tootjat ja 2019. aastast loobusid Corpinnati liikmed Cava märgisest ning asendasid selle Corpinnat tähisega.

Austria ja Saksamaa – Sekt

Sekt tähendab üldistavalt saksa keelt rääkivates riikides vahuveini. Lihtsama Sekti puhul võivad viinamarjad või ka baasvein pärineda teistest riikidest – ja tõtt öelda võib sellise segase päritoluga veini ostmata jätta. Seega peaks otsima veinipudeli etiketilt viidet Sekti tootjariigi kohta, vastavalt siis ka Austrian Sekt või Deutscher Sekt. Enamik Sekti tehakse tank-meetodil, vaid kuni 10% Sektist on tehtud traditsioonilisel meetodil ja tootjad on riiklikul tasandil kokku leppinud ka viisi selle tähistamiseks. Austerlased on Hispaania eeskujul kasutusele võtnud väljendid Reserve ja Grosse Reserve, mis tehakse kindla kasvupiirkonna marjadest traditsioonilisel meetodil. Sakslased on veinisõbra jaoks aga asja keerulisemaks teinud: Deutscher Sekti võib teha nii tank kui traditsioonilisel meetodil. Kvaliteetsemale veinile lisatakse kasvuala (nt Rheingau või Mosel) ja väljend klassische fläschengärung, mis viitab veini traditsioonilisele valmistuse viisile.

Umbes 200 Saksamaa kvaliteetveintootjat on koondunud veinitootjate ühendusse VDP (Verband Deutscher Prädikatsweingüter), on vahuveinidele sätestanud rangemad nõuded: VDP Sekt ja VDP Sekt Prestige. Veini valmistamiseks marju juurde osta ei tohi, kasutada võib kindla kasvupiirkonna kvaliteetmarjasorte ning Sekt peab pudelis küpsema 15 kuud, aastakäigu vein 24 kuud ja Sekt Prestige on 36-kuulise küpsemisajaga kindla aastakäigu vahuvein.

Prantsusmaa – Crémant ja Champagne

Mõiste Crémant pärineb Prantsusmaalt ja võeti laiemalt kasutusele 1970ndate aastate lõpus, kui Euroopa Liit keelas méthode champenoise väljendi kasutamise väljaspool Prantsusmaa Champagne piirkonda. Termin viitab traditsioonilisel meetodil valmistatud vahuveinile ja oli algselt kasutusel Prantsusmaa ning Luksemburgi kvaliteetsete vahuveinide puhul. Mõned šampanjatootjad laiendasid väljendit ka veidi madalama CO₂ sisaldusega šampanjadele – fine mousse crémant, mida tänapäeval enam ei kasutata. 1994. aastal otsustati Euroopa Liidus ametlikult, et mõiste Crémant on vahuveinide valmistamismeetod ning seetõttu võivad seda kasutada kõik tootjad, kes sellisel viisil vahuveini teevad. See tähendas, et termin Crémant ei olnud enam seotud kindla riigiga ja seda võis kasutada ka teistes Euroopa riikides, lisades sellele päritolutunnuse ja tehes seda rangete reeglite järgi, et veinide kvaliteet oleks püsiv.

Champagne maakonnas tehakse kahtlemata kuulsaimat ja ka ihaldatuimat vahuveini, mis on kujunenud kvaliteetse vahuveini etaloniks maailmas. Jaheda ilm, kriidise pinnasega kasvuala, Pinot perekonna marjasordid ja pikk keldris küpsemise aeg on mõned parameetrid, mis väljapeetud joogile mitmekihilise maitse ja karakteri annavad.

Siinkohal ongi aastavahetuse ootuses sobilik loole punkt panna tsiteerides laulusõnu: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat“, sest levinud arvamuse kohaselt annab vana aasta ära saatmine koos sõpradega šampanjaklaase kõlistades lootust, et uus algav tuleb parem.

PS! Meeldetuletuseks veel väljendid, mis tähistavad pudelisildil seda, kui magusa veiniga tegemist on ja need kehtivad kõigile Euroopa Liidus müüdavatele vahuveinidele:

Ultra Brut, Brut Nature, Brut Zéro – täiesti kuiv vahuvein, jääksuhkur veinis: 0 - 3g/l.

Extra Brut – kuiv vahuvein, jääksuhkur veinis: 0 - 6g/l.

Brut – kuiv vahuvein, jääksuhkur veinis: 6 - 12 g/l.

Extra Sec / Extra Dry – „offdry“ vahuvein, jääksuhkur veinis: 12 - 17g/l.

Sec / Secco – poolkuiv vahuvein, jääksuhkur veinis: 17 - 32g/l.

Demi Sec / Semi Secco – poolmagus vahuvein, jääksuhkur veinis: 32 - 50g/l.

Doux / Dulce / Dolce – magus vahuvein, jääksuhkur veinis üle 50g/l.

Meeleolukat aastavahetust soovides,

Teie Nautimus

14. november tähistatakse rahvusvahelist Tempranillo päeva. Seda kõrgelt hinnatud tumedat sorti viinamarja on kasvatatud Hispaanias juba aastatuhandeid. Kui mõelda, et viinamarjade kasvatamise ja veinitegemise traditsioonid tõid Hispaaniasse foiniiklased ca 3000 – 2500 aastat e.m.a, siis võib pidada Tempranillo juuri pärinevat Liibanoni ning Süüria aladelt, mis olid kunagised foiniiklaste elupaigad. Kaasajal kasvab see varavalmiv tume sort peamiselt Hispaanias (95%) ja on levinud eelkõige Põhja-Hispaanias, kus on veidi jahedam. Hinnatuimad veinid tehakse temast Rioja, Navarra ja Ribera del Duero kasvualadel.

Nimi vihjab sordi varasele valmimisele (temprano tähendab hispaania keeles varajane) ja Tempranillo tähendab „väike varajane“, nagu marjakasvatajad sorti hellitavalt kutsuma hakkasid, sest seda on lihtne kasvatada. Seetõttu on levinud palju Tempranillo kloone Ibeeria poolsaare erinevatel kasvualadel, mis kõik vihjavad marjakesta tumedale värvile – Tinta del País (Ribera del Duero), Tinto de Toro (Toro), Tinta de Madrid (La Mancha) ja Tinta Roriz (Portugalis Douros). Kõige põnevam variant on ilmselt Ull de Llebre ehk tõlkes ,,küüliku silm’’ Penedese piirkonnas Kataloonias.

Geneetiliste uuringute põhjal on tegu kahe Hispaania pärismaise sordi, Albillo Mayori ja Benedicto isetekkelise ristandiga. Marjad on paksu kestaga, mis annavad veinile palju värvi ja üsna mõõdukad tanniinid ning varaküpseva sordina ei jõua neisse koguneda vajalikul kogusel suhkruid, kui kasvukliima on kuumem ja päikest rohkem. Sellepärast annab Tempranillo paremaid tulemusi Põhja-Hispaanias, peamiselt just Rioja, Ribera del Duero ja Toro kasvualadel, kus kliima on kontinentaalsem ja ööd jahedamad. Vaatamata paksule kestale on Tempranillo tundlik erinevatele seenhaigusetele, mistõttu korjatakse marjad ära enne niiskemate ja jahedamate sügisilmade saabumist. Tempranillost tehtud veinile meeldib tammevaadis lõõgastuda. Veinimeistrid kasutavad eelkõige Ameerika valgest tammest tehtud vaate, mis lisavad veini aroomi-maitsesse kakao, kookose ja šokolaadi noote. Üldjoontes on Tempranillost tehtud veinid marjaselt erksad, kus tunda küpseid punaseid luuvilju, viigimarju ja veidi kuivatatud ürte, tammevaadis arenedes lisandub veidi seedrisuitsu ja tubaka nüansse koos magusate vürtsidega.

Hapet marjades enamasti väga palju ei ole ja see annab veinimeistritele tõuke segada veinile lisaks juurde teisi tumedaid sorte: Rioja piirkonnas Garnacha Tinta, Garciano, Mazuelo (Cariñena/Carignan), Navarras lisaks veel ka Cabernet Sauvignoni. La Manchas tehakse Tempranillost lihtsamat ja igapäevast roosat ning punast veini, seda tihti Merlot, Cabernet Sauvignon ja Garnacha Tinta sortidega segades. Ribera del Dueros ja Toros aga tehakse Tempranillost maskuliinseid, südikaid ja pika arengupotentsiaaliga sordiveine.

Riigid, piirkonnad

Hispaania – Rioja, Ribera del Duero, La Mancha, Toro.

Portugal – Douro, Dào, Alentejo.

Argentina – Mendoza.

Sünonüümid:

Hispaania – Tempranilla, Ull de Llebre, Tinta del País, Tinto Fino, Cencibel, Tinto de Toro, Tinta Roriz, Aragonês, Aragonêz.

Tempranillo & toit

Tempranillo marjasordist tehtud punaveinide aroomi ja maitset iseloomustab Nautimuse lilla marjakobaraga märk. Lilla märgiga sobivate toitudega saad tutvuda siit: Nautimuse toidu ja veinisobivuse tabel

Seitsmendal novembril tähistatakse rahvusvahelist Merlot päeva!

Merlot on üks tuntumaid ja armastatumaid punaveine maailmas. Nautimuse 3 minuti veiniklubi tutvustab Merlot kui elegantset ja mitmekülgset veini, mis sobib nii igapäevasteks nautlemisteks kui ka erilisteks puhkudeks. Allpool olevas videos tutvustab meie sommeljee Urvo Ugandi lähemalt Merloti veine ning nende päritolu.