Kaasaegne tehnoloogia pakub veini pakendamiseks laia valiku erineva kuju ja mahuga anumaid, alates klassikalisest klaaspudelist saviamfora ning moodsa BIBini (lühend inglise keelest: bag-in-box). Kõiki neid kasutatakse erineva maitse ja värviga veinide pakendamiseks. Aga kas peaks eelistama kuiva punast veini pudelis või valget magusat veini BIBis? Siin võib järgida keskaegse Itaalia filosoofi Niccolo Machiavelli väljendit: “Eesmärk pühitseb abinõu.“
Kui pilk veiniajalukku heita, siis tekkis vajadus veini pakendama hakata juba aastatuhandeid tagasi, kui pool-nomaadse eluviisiga inimestel oli vaja jalgsi ning kiiresti liikuda. Tõenäoliselt olid esimesed veini pakendajad mägedes loomi valvanud karjased, kellel oli vaja vein ja toit loomi karjatades kaasa võtta. Klaaspudeleid siis ei tuntud, savist amforad olid rasked ning ka haprad. Leidlikus lahenduseks osutusid nahast lähkrid, mida sai paelaga üle õla visata ning millega sai väiksema veinikoguse ühes võtta. Arvatavasti tekkisid esimesed sellised lähkrid Kaukaasias ja Hispaanias müüakse sarnaseid nahast kotte kaasajal turistidele „bota“ nime all. Need olid tavaliselt valmistatud kitsenahast, kaetud seest puuvaiguga ning selle peen tila võimaldas juua otse paunast.
Roomlased hakkasid veinide transportimisel kasutama tammepuidust vaate ning keskajal oli see kõige levinuim veini hoidmise ja säilitamise viis. Klaaspudelid võeti laiemalt kasutusele alles 18. sajandil. Ühe pudeli mahuks kujunes 75 cl seetõttu, et vedeliku mõõtühikuks oli sel ajal inglise gallon, mis vastab umbes 4,5 liitrile. Veinikaupmeestel oli lihtsam tol ajal arvutada: veinivaat mahutas 225 liitrit ehk 50 gallonit, mis omakorda mahutas 300 pudelit. Üks gallon mahutas 6 pudelit. Meetermõõdustik, mille aluseks oli kilogramm ja liiter, võeti tõsisemalt kasutusele alles 19. sajandil Prantsusmaal ning veel hiljem mujal Euroopas. Tänapäeval kasutatakse ülemaailmselt veiniäris 9-liitrist kasti, mis mahutab 12 x 75 cl pudelit või kaks gallonit.
Pudelisulguritena kasutati veel eelmisel sajandil laialdaselt korgitamme koorest korki, mille tarvis on alati piknikule vaja kaasa võtta avaja. Tehnoloogia arenedes on kaasajal laialdaselt kasutusel pudeli sulgemiseks keeratav metallkork. Tõsiusksed veinisõbrad suhtusid sellesse alguses veidi põlgusega, aga võtsid selle kiiresti omaks. See teeb veini avamise mugavamaks ja oluliseks plussiks on ka pudeli uuesti sulgemise võimalus.
BIB ehk siis nö „pakk karbis“ on kaasaegne veini sulgemise ja pakendamise viis, kus vein on õhukindlalt suletud kilekotiga karbis. William R. Scholle patenteeris selle tehnoloogia 1955. aastal Ameerika Ühendriikides ning tänapäevane BIB on selle edasi arendatud versioon ja see on muutunud üha populaarsemaks igapäevase veini tarbimises.
Võrreldes veini pudelis hoidmisega on BIBi eelisteks:
- Veinil on pikem säilivusaeg peale avamist, sest õhukindel kott ning kraan ei lase veinil nii kiiresti rikneda.
- Lihtsam transportida ja sobib hästi vabaõhuüritustele.
- 1,5, 3 või 5 l pakk võimaldab soodsamat hinda, madalamat pakendikulu ning lausa 80% väiksemat süsinikujalajälge võrreldes klaaspudeliga.
Puudusteks on lühem veini säilivusaeg suletuna, seega ei sobi BIB veini hoidmiseks ja arendamiseks veinikeldris, sest puudub mikrokontakt hapnikuga, mille toel vein pudelis küpseb. BIB-veinidel on pakendil kirjas säilivusaeg ning pakki liiga soojas hoides võib vein kotis paisudes rikneda.
Kokkuvõtvalt on nii ühel kui teisel pakendiliigil omad eelised. Suvist pikniku silmas pidades, kus juuakse enamjaolt kergeid ja värskeid veine ning osalejaid on enam kui ühe käe sõrmedel, võib julgelt sinna kaasa võtta pakiveini, olgu see siis valge, roosa või punane. BIBides veinid on kerged ja värsked noored veinid ning mõeldud lähiajal joomiseks, mitte säilitamiseks. Romantilise pikniku puhul kaaslasega soovitame kaasa võtta keeratava korgiga veini, et mitte rikkuda õrna ja intiimsemat atmosfääri piknikukorvist veiniavaja otsimisega.
Meeldejäävaid suviseid veinihetki,
Teie Nautimus