Punane ja kihiseb
Kui räägitakse Itaalia vahuveinidest, siis peetakse silmas enamjaolt Proseccot, mis on saanud muretu vahemereliku elustiili ehk la dolce vita sünonüümiks. Samas on Itaalia üks suurimaid veinitootjaid maailmas ning peidab endas mitmeid omanäolisi ja värvikaid veine, mis laiemale publikule tundmatud. Emilia-Romagna piirkonnast pärit Lambrusco pakub peavoolu valgete ning roosade vahuveinide kontekstis hoopis teise kogemuse – enamasti punane ja marjaselt hoogsa iseloomuga vahuvein, mille juured ulatuvad antiikaega.
Lambrusco marjasorti, mida kasvatati Itaalia pikima jõe Po tasandikel, mainis juba aastasadu tagasi vanarooma kroonik Plinius Vanem. Marjasordi nimetus arvatakse tulenevat ladina keelsest sõnas labrusca, mis tähendab metsikut, viidates selle viljaka marjasordi elujõule ning laiale levikule antiikajal.
Enamik Lambrusco vahuveinidest tehakse Charmat-meetodil, kus teine fermentatsioon toimub roostevabades survemahutites, rõhutades vahuveini lopsakust ning värsket marjast iseloomu. Osa tootjaid valmistab Lambruscot sarnaselt šampanjale ka traditsioonilisel meetodil, kus teine fermentatsioon leiab aset pudelis. Tulemuseks on kuivem ja väljapeetum ning maitseküllasem vein, aga sellised eksemplare leidub peamiselt väiketootjate valikus.
Lambrusco stiilid on kuivast (secco), poolmagusa (amabile) kuni magusani (dolce). Samas on just lihtsamad poolmagusad veinid leidnud veinisõprade hulgas enim populaarsust ning saavutanud rahvusvahelise tuntuse. Veinid on madala alkoholisisaldusega, värvus varieerub rubiinpunasest lillakani, aroomid ja maitsed peegeldavad küpseid metsamarju ning tumedaid luuvilju: maasikaid, kirsse, vaarikaid, põldmarju ja mustikaid. Tänapäeval eristatakse Itaalia ühe vanima marjasordi perekonnas üle 60 erineva Lambrusco marjasordi, mis tihti ka veinietiketile märgitakse, sest veinid on oma aroomilt ning maitselt veidi erinevad:
Lambrusco di Reggiano on Emilia-Romagna piirkonna kõige igapäevasem ja taskukohaseim Lambrusco, kus kasutatakse peamiselt nelja erinevat Lambrusco marja ning seda leidub nii valget, roosat kui ka punast värvi.
Lambrusco di Sorbara on Lambrusco di Sorbara marjast tehtud vahuvein, mille aroom on veidi lilleline ning marjane ning värvuselt on see vein kõige kergema iseloomu ja kahvatuma värviga.
Lambrusco Grasparossa di Castelvetro on Modena provintsis, Castelvetro di Modena piirkonnas kasvanud Lambrusco Grasparossa marjast vein veidi kuivema stiili, sügavama värvi ja jõulisema maitsega.
Lambrusco Salamino di Santa Croce on delikaatne ja tasakaalukas enimkasvatatud Salamino kloonist tehtud vein, mis oma karakteris ühendab Sorbara värskuse ning Grasparossa struktuuri.
1970.–80. aastatel muutus Lambrusco Reggiano Ameerika Ühendriikides populaarseks kergete ja lihtsate dolce-tüüpi magusate veinide tõttu, mis paraku tekitas Lambruscole maailmas odava, „bensiinijaama sixpacki“ kuvandi. Samas on see siiani enim eksporditud Lambrusco oma kerge iseloomu ning taskukohase hinna tõttu. Õnneks on viimastel kümnenditel paljud tootjad hakanud keskenduma kvaliteedile, tehes kuivemaid veine, mis toovad esile Lambrusco autentsema ja elegantsema karakteri ning sobivad klassikalisete Emilia-Romagna toitude saatjaks: Lasanje a la Bolognese, Prosciutto di Parma, erinevad pastad ning Mortadella di Bologna ja Salame Felino vorstid on vaid mõningad neist.
Kokkuvõtvalt on Lambrusco unikaalne Itaalia veinikultuuri osa ja palju enamat, kui lihtsalt kerge punane vahuvein. Sellel on sajandite pikkused traditsioonid ja see suudab pakkuda marjast kergust koos maitsesügavusega. Olgu tegemist klaasitäie kerge ja marjase amabile versiooniga suupistete juures või traditsioonilisel meetodil valmistatud vein gurmeeõhtusöögil – Lambrusco tõestab, et Põhja-Itaalia vahuveinikultuur ei piirdu ainult Proseccoga.
Kihisevat ja värvikirevat sügist
Teie Nautimus