Uudised märksõnaga 'inimesed'

Kui Hanna Kaur Livikosse tööle tuli, leidis ta eest legendaarsete liköörimeistrite hoolega talletatud teadmised ja kogemused, mis rikastasid meeli ja pakkusid inspiratsiooni joogiarhitektiks tõusmise teel. Hanna pühendumust, otsida uusi maitsenüansse ja luua innovaatilisi tooteid, on krooninud edu nii kodu- kui ka välismaal. Tema vaimustus taimeriigi lõhnadest ja maitsetest on pudeldatud Crafter’s džinnidesse. Hanna keskkonnasäästlik mõtteviis ja leidlikkus viisid lausa uue joogikategooria sünnini: alkoholivabade kihisevate käsitööjookide Re-crafted Crafter’s valmistamiseks taaskasutatakse destillatsioonis töödeldud kadakamarju ja ingverijuuri.

Liviko joogiarhitekt Hanna Kaur loob uusi jooke, kuid lahendab ka insenertehnilisi küsimusi, kuidas neid jooke tootmises valmistada. Hanna joogiarhitekti portfoolios on tähtsal kohal Crafter’si käsitöödžinnid, milleks ta ammutas inspiratsiooni lapsepõlve suvedest ja koduköögist.

„Idee, kasutada Crafter’s Aromatic Flower džinnis kibuvitsaõisi, tuligi tänu kodustele kokanduskatsetustele, sest olin aastaid kasutanud kibuvitsa siirupite ja ekstraktide valmistamiseks. Teadsin, et kibuvits annab džinnile ilusa kollaka tooni – olime tootearendus­meeskonnaga otsustanud, et teeme turul eristumiseks värvilise džinni. Teise olulise maitsekomponendina tegin panuse angervaksale – mäletasin, kuidas see maal vanaema juures kuumade päikseliste ilmadega lõhnas,“ räägib Hanna.

Liviko on Hanna esimene töökoht. Suure osa tööelust on ta selle enam kui 15 aasta jooksul veetnud laboris, viimastel aastatel aga üha rohkem metsades ja aasadel, Eesti loodusest uusi maitseid ja lõhnu otsides. Hanna jaoks on töö ja hobi ühendatud. Looduslapsena ammutab ta ideid koduses Viimsi rannakülas ja jalutuskäikudel metsades. Järgmisteks katsetusteks seab ta mõtteid jalgrattaga mööda merekallast Tallinna kesklinna tööle sõites. Ei ole juhus, et Crafter’s Aromatic Flower džinnis kasutab Liviko just Eesti rannikule iseloomulikke kibuvitsaõisi ja Eesti loodusest korjatud angervaksa.

Loodus ja keskkond on Hannale hingelähedased teemad. Just tema eestvedamisel lõi Liviko maailmas uuendusliku tootmislahenduse, kus joogi valmistamiseks taaskasutatakse Crafter’s džinni destillatsioonis töödeldud kadakamarju. Zero waste ehk jäägivaba tootmise põhimõttel on valminud täiesti uudsed joogid: Re-crafted Crafter’s Junibeeri alkoholivaba karastusjook ja 3,2-protsendilise alkoholisisaldusega kadakamarjaõlu.

Hanna tegeleb kevadest sügiseni taimede kaardistamisega, taimi ja õisi, varsi ja lehti nii värskelt kui ka kuivatatult destilleerides. Pühendunult ja loovalt otsib ta uusi maitseid ja lõhnu, mida tootearenduses kasutada. Hanna lisab: „Kasutan oma töös Liviko vanade meistrite märkmeid, laborikaarte ja teadmust, mida minu eelkäijad on heldelt enam kui saja aasta jooksul talletanud ja tänan neid selle eest, et saan nõnda olla vaimses mõttevahetuses meie ajaloolise tehase legendaarsete meistritega.“

Suurest kirest toiduvalmistamise ja erinevate jookide segamise vastu valis Hanna juba varakult oma erialaks keemia ja keskkonnakaitse tehnoloogia ning tuli tööle Livikosse. Juba praktikuna jätkas ta magistriõpinguid toidutehnoloogia erialal ning annab Liviko Joogiakadeemias meistriklassi kursusi.

Liviko veiniportfellis on esindatud ligi 700 veini Vanast ja Uuest Maailmast – muljet avaldava valiku eest kannab ühes kolleegidega hoolt kvaliteetveinide tootejuht ja sommeljee Urvo Ugandi.

Esimesena Eestist on Urvo Ugandi pälvinud Rahvusvahelise Sommeljeede Assotsiatsiooni (ASI) kuldtaseme diplomi, mis on tunnistuseks kõige kõrgemal tasemel olevatest erialastest teadmistest ja oskustest. Baltimaade ühe suurema veinide edasimüüja Liviko impordiportfelli kujundamisel on tähtis roll Urvo Ugandi teadmistel ja lihvitud maitsel.

Neljakordse Eesti meistri sõnul on Eesti joogikultuur meeldivalt mitmekülgne ja kujunenud väga teadlikuks. „Üha rohkem on teadlikke tarbijaid, kellel on kujunenud välja oma kindel maitse-eelistus ja ka valmidus erilise veini eest rohkem tasuda. Soovitakse avastada uusi maitseid, pidades seejuures oluliseks just kvaliteeti või erilise piirkonna veini,“ lisab ta.

„Eesti ei ole ajalooliselt veinimaa ja tänu sellele on meie turul veinivalik vaheldusrikkam, kui traditsioonilistes veiniriikides. Liviko valikus on veine laiast maailmast ja nii on see väga mitmekülgne portfell, mis pakub avastamisrõõmu paljudele, nii veinihuvilistele kui ka eriala kolleegidele,“ räägib Urvo.

Vaba aja veetmiseks on Urvo valinud alati tegevused, milles tasakaalul on eriline tähtsus – talviti mäesuuskadel, suviti mootorrattal. „Need spordialad on juba Nõmmel elatud lapsepõlvest minu ellu jäänud. Jagasime sõbraga Poola päritolu mäesuuski nii, et kumbki sai ühe – ja sõitsimegi Vanakal mäest alla ühel suusal tasakaalu hoides, sest ei mallanud korda mööda sõitmiseks oodata. Lumevabal ajal putitasime jalgrattast ja sääreväristaja mootorist kombineeritud liikureid, millega sai kambakesi Männikul ringi sõidetud. Vanemaks saades asendasid neid mopeedid ja mootorrattad,“ muljetab Urvo.

Urvo enda reisid viivad tihtipeale mõnda veinimajja või mõnda olulisse veinipiirkonda. „Korra aastas proovin ikka ette võtta sihipärase reisi kuhugi veinipiirkonda, et külastada erinevaid veinimaju, kohtuda veinimeistritega ning tutvuda kohaliku joogi- ja söögikultuuri nüanssidega. Viimati käisime Eesti sommeljeedega enne koroonapandeemiat Argentinas. Vein ja joogikultuur kõnelevad riigist ja tema ajaloost palju,“ räägib Urvo. „Vein tuleb põllult. Üks veinimeister ütles mulle väga tabavalt, et tema on lihtsalt mees, kes viinamarjad ära korjab ja veini käärimist kontrollib ning ülejäänu teeb loodus, sest veiniväät on kasvukoha tõlk,“ meenutab Urvo üht vestlust Prantsusmaalt.

Restoranis aitab toidu juurde sobiva veini valida sommeljee, kes marjasordi ja kasvupinnase iseärasused veinisoovituseks tõlgib. Kodus õhtusööki planeerides julgustab Urvo toitu veini järgi maitsestama. „Kui avada vein juba toidu tegemise käigus, siis saab toitu vastavalt veini iseloomule maitsestada ning toidu-veini elamus on parem ja meeldejäävam.“ Teinekord on veinil ka emotsionaalne tähendus. „Näiteks on vein toodud meeldejäävalt reisilt või on see seotud mõne muu ereda mälestusega – siis võibki õhtusöök keskenduda just veinile, mitte niivõrd veini ja toidu ideaalse tasakaalu saavutamisele,“ soovitab mees, kelle üks hobidest on ka köögis kokata.

„Kõige olulisemad jutud meie peres räägitakse ühiselt süüa tehes ja koos süües. Kõigile mu neljale lapsele meeldib köögis toimetada ja söögilaud on majas alati selline koht, kus kõige huvitavamad vestlused peetud saavad. Perega lauas istudes nopivad lapsed mõne mõistujutu õpetussõnaks, aga eks nad ikka valivad ise oma tee ja eesmärgid. Kolm vanemat last on saanud esimesed töökogemused suviti restoranides taskuraha teenides,“ räägib Urvo. „Ja pesamuna teatas samuti, et tema peab ka varsti restorani tööle minema, „sest see on meie pere traditsioon“,“ tsiteerib ta noorimat. „Ma leian, et restoranitöö tuleb elus kasuks. See arendab suhtlemisoskust, õpetab märkama detaile, lisaks ka inimeste kehakeelt lugema ja on igati väärtuslik kogemus eelseisvaks eluks, mida koolis ega ka kodus ei õpi,“ lisab Urvo.

Urvo karjääri valikus mängis olulist rolli sõbra isa, kes töötas baarmenina Olümpia hotellis. „Ta oli lahe ja elava loomuga mees. Käisin sõbraga aeg-ajalt tema töö juurest läbi. Kuigi oli juba perestroika aeg, ei olnud sel ajal tavainimestel Olümpia ja Viru hotellidesse eriti asja ja poisikesele tundus välismaine keel baaris ja baarileti tagune elu kuidagi müstilisena. Lisades sinna veel napilt välja jäämise Pärnu Majanduskooli hotellimajanduse kursuselt ja leides videolaenutusest piraatkasseti filmiga „Cocktail“ Tom Cruise’iga peaosas, oli asi otsustatud ja läksin tolleaegsesse Tallinna Juhkentali Kaubanduskool kelneri-baarmeni eriala õppima,“ meenutab Urvo muigega.

Sealt edasi sommeljee elukutseni jõudiski Urvo tänu restoranitööle. „Tol ajal oli Eestis teadlikkus veinidest üsna tagasihoidlik ja restorani joogikaardis jäid mulle silma kaks samast marjasordist valminud veini, aga tuntava hinnavahega. Pärinesid küll eri riikidest, samas ka maitsesid erinevalt ja sealt tekkiski mul huvi, millest selline erinevus tekib? Arusaamine, et veinimaailmas on palju enamat, kui silmaga näha, andiski tõuke sommeljeeks kujunemiseks. Sain mingi aeg tuttavalt soomekeelse raamatu veinidest. Seda lugedes kujuneski välja suurem huvi veinimaailma vastu,“ selgitab Urvo.

Aastaid sommeljeena töötanud Ugandi asus Livikos kvaliteetveinide tootejuhina tööle ligi 15 aastat tagasi. Paar aastat enne seda oli Urvo võitnud esimesena Baltimaade parima sommeljee võistluse „Vana Tallinn Grand Prix“. Tegu on Liviko ellu kutsunud võistlusega, mille korraldusmeeskonnas Urvo nüüd juba aastaid ise töötab.

„Lektoritöö Eesti Sommeljeede Erakoolis ja sommeljeede võistluse korraldamine arendab ka enda erialaseid oskusi. Lisaks hoian valdkonna uudistel silma peal erialast kirjandust ja ajakirjandust lugedes, sellele on õnneks tänapäeval veebi kaudu väga hea ligipääs,“ võtab Urvo Ugandi kokku, kuidas ta end erialaselt vormis hoiab.

„Lisaks on meil sõpradega väike privaatne veiniklubi, kus korraldame iga kuu pimedegustatsioone. See arendab väga palju, aga isegi kui geograafia osas asi selge, on konkreetsele veinile ja aastakäigule ikka päris raske täpselt pihta saada,“ sõnab ta.

Tänu erialastele teadmistele ja nõtkele suhtlemisoskusele on Urvo Ugandi ka hinnatud lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis, kus ta on koolitanud juba 15 aastat. Enesetäiendamine on Urvo jaoks loomulik osa tööelust – mullu läbis ta andragoogika koolituse, et saada juurde häid nippe täiskasvanute koolitamiseks.