Vaadates Sydney valget moodsat ooperiteatrit ja selle taustal kihavat sadamat, on veidi raske ette kujutada, et Austraalia esimene viinamarjaistandus rajati 18. sajandi lõpus sadamast kõigest paarikümne km kaugusel Paramatta jõe kaldal. Esimene istandus kindla sihiga veini teha rajati Sydneyst ca 250 km põhjapoole jäävas Hunter Valley piirkonas New South Walesi kasvualal. Toonased veinid olid selle aja trendide kohaselt brittide seas populaarsed kangendatud veinid, mille maitse meenutas ümberasunutele vanal kodumaal menukaid portveine.
Viinamarjade kasvatamine ei sujunud Austraalias tagasilöökideta, sest niiskes ja kuumas lähistroopilises kliimas marjade kasvatamine oli siiski farmeritele väljakutse. Austraalia on ka maailma mandritest kõige tasasema pinnavormiga ja sellest tulenevalt on suurimad Austraalia viinamarjaistandused rajatud jõgede kallaste laugetele nõlvadele, mis võimaldab põlde moodsa tehnoloogia abil hooldada. Enamik veinipiirkondi jäävad Austraalia lõunarannikule. Suurim on New South Walesi kasvuala Murray ja Murrumbidgee (aborigeeni keelest tõlgituna: suur jõgi) jõgede valgaladel, kus jõgede vett kasutatakse istanduste niisutamisel. Põllud on rajatud eukalüptisalude vahele ja see on ka teadlaste arvates põhjuseks, miks Austraalia punaveinid on aromaatselt mündised. Eukalüpti eeterlik õli on 1,8-tsineool, mis levib ka õhu kaudu ning uuringu tulemusel selgus, et marjade kestadel, mis kasvasid kuni 20 m raadiuses eukalüptidest, oli 1,8-tsineooli kontsentratsioon kuni 80% kõrgem, kui marjadel, mis kasvasid kaugemal. Tekkis küsimus, miks on mündi aroom tunda just punaveinidel? Vastus on lihtne: sest punavein kääritatakse koos marjakestadega, valge veini puhul kääritatakse mahl veiniks ilma kestadeta ja 1,8-tsineool leidub marjakestadel, mitte mahlas.
Austraalia veinitööstuses on tänapäevaks jäänud sõelale marjasordid, mis eelistavad kasvada veidi soojemas kliimas. Olulisimaks tumeda kestaga marjaks on soojalembene Syrah, mis kannab Austraalias nime Shiraz ning levinuim heleda kestaga sort on Chardonnay. Neile sekundeerivad tumedatest sortidest Cabernet Sauvignon, Merlot, Grenache Noir, Mourvèdre ja jahedamatel kasvualadel nagu Tasmaanias, ka Pinot Noir. Heledatest sortidest on teisejärgulised Sémillon, Sauvignon Blanc ja Riesling ning tehase nii sordi- kui ka seguveine.
Austraalia on aja jooksul kasvanud maailmas viinamarja istanduste suuruselt 12. riigiks, 6. veinitootjaks, 11. veinitarbijaks ja 4. veinide eksportijaks. Enamus Austraalia veinist tehaksegi ekspordiks: 2024. aastal eksportis Austraalia lausa 77% toodetud veinist ja suurimaks turuks on neile kõige lähemal paiknev Aasia eesotsas Hiinaga, kes importis 2024. aastal 168% rohkem veini, kui aasta varem. Maailma müüdavate suurimate veinibrändide esikümnesse mahub lausa viis Austraalia kaubamärki (Barefoot, Yellow Tail, Jacob´s Creek, Hardy´s ja Lindeman´s).
Siit tekib küsimus, mis oli eelmisel aastal Austraalia veinide ekspordikasvu känguruhüppe põhjuseks?
Esiteks kindlasti hind: Austraalia veinide ekspordimahust on 85% veinid, mille hind jääb alla 5€ pudeli kohta. Teiseks kaasaegne ja liberaalne veinivalmistamine tarbija maitse eelistusest lähtuvalt. Briti veinikriitik Oz Clarke on kunagi öelnud, et Austraalia veini valmistamisel on kõik lubatud nagu sõjas ja armastuses. Euroopa veinitootjad, kelle käed on seotud veinide kaitstud päritolu seaduses märgitud reeglitega, võrdlevad Vana ja Uue Maailma veinide valmistamist järgnevalt „In Old World, we produce wine, but in New World, they make wine“. See sõnastab Austraalia veinivalmistamise päris tabavalt. Nii on lubatud kastutada spetsiaalselt aretatud erinevate maitsetega pärme, mis käärimise käigus võivad veinile anda vanilje või šokolaadi maitse. Laialt on levinud kalli tammevaadi asemel veinide arendamine tammelaastude või röstitud tammeklotsidega, mis lisavad veini aroomile ja maitsele väärikamaid vaadilaagreduse noote. Kolmandaks kindlasti ka kergesti loetavad etiketid, mis pole küll ainult Austraalia veinide eripära, pigem terve Uue Maailma veinietikettide võlu.
Austraalia veinide kontekstis on „Jacob’s Creek Shiraz“ või „Hardy´s Chardonnay“ mõõduka veinihuviga põhjaeurooplasele kindlasti kergemad meelde jätta ja välja öelda, kui „Chateauneuf du Pape“, „Chassagne Montrachet“, „Ürziger Würzgarten“ või „Vernaccia di San Giminiano“.
Kokkuvõtvalt seovad kaasaja Austraalia veinitootjad oma veinides kimpu oma paarisaja aastase ajaloo, tuntud marjasordid ja moodsad veinivalmistamise tehnoloogiad. Seda kombinatsiooni täiendab veel taskukohane hind ja veinisõbrale arusaadav etikett koos suupärase veiniga. Keerulised ajad on pannud ka Eesti veinisõbrad poeriiulitel hoolikamalt veinide hinnasilte uurima ja kahtlemata on mitmetel Tšiili, Argentina kui Austraalia veinidel parem hinna-kvaliteedi suhe, kui Euroopa veinitootjate kvaliteetveinidel, kes peavad veinivalmistamise puhul järgima kivisse raiutud seadusandlust. Aga eks iga mugul leiab lõpuks vao ja nii on ka igal riigi veinidel omad austajad.
Aromaatseid veinielamusi,
Teie Nautimus