Uudised '2026' ja 'juuni'

Kohe, kui päevad venivad pikemaks ja õhtud soojemaks, ihkab enamikel hing linnast ära looduse rüppe ning suvilate ja maakodude õues hakkab levima suitsuselt magus grillilõhn. Talvised pesupulbri ning köharohureklaamid on asendunud kõiksugu erinevates marinaadides grilltoodete ja alkoholivaba õlle promoga. Võib rahulolevalt nentida, et soe suvi ootab ees.

Mida aga võtta külakostiks kaasa, kui üleaia naabrilt laekub kutse õhtusele grillipeole? Poodi veini valima minnes peaks vältima üldistust „ selle suve grillivein“. Sama oleks minna apteeki lihtsalt külmetuse raviks rohtu ostma. Proviisorgi tahab täpsemalt teada, kas on nohu või teeb köha muret. 

Seepärast soovitab Nautimus küsida mõni vihje võõrustajalt selle kohta, mida grillile pannakse ja vastavalt sellele valida vein. Kui kidakeelsele eestlasele tundub imelik küsida külla minnes, mida süüa pakutakse, võiks meenutada keskaja Itaalia filosoofi Niccolò Machiavelli ütlust „eesmärk pühitseb abinõu“.  Et õhtu naabri juures kujuneks kulinaarselt meeldivaks, siis võiks seda küsida, sest grillitud antrekoot maitseb sparglist erinevalt nagu ka valge vein lõhnab ning maitseb punasest teisiti.

Valiku langetamisel on heaks nõuandjaks Nautimuse kodulehelt leitav Nautimuse märkide legend.  

Vastavalt tooraine ja toidu valmistamise meetodile on sobiva veini leidmine vastava toidu juurde kõigest hiirekliki kaugusel.

Kuniks grill soojeneb ja külalised kogunedes värskemaid päevauudiseid menetlevad, leiab värskendava aperitiivse taustaveini Nautimuse rohelise märgiga veinide hulgast. Selleks võib olla viimase kümnendi populaarne Pinot Grigiost valge vein Itaaliast või ka värskendav Sauvignon Blanc marjasordist valge vein lõunapoolkeralt.

Kui on plaanis grillida kala, mereande või juurvilju, võiks veinipudel kanda Nautimuse kollast kleebist. Enamjaolt on selle märgiga Chardonnay marjasordist tehtud ja puuviljaselt ümarad valged veinid. Kui aga Chardonnay on ära tüüdanud, siis leidub samasuguseid kleebiseid mitmetest teistest marjasortidest tehtud veinidel, nagu näiteks Cono Sur Bicicleta Riesling või Dunavar Pinot Blanc. 

Kui naaber otsustab klassikalise vanakooli šašlõki kasuks, siis on turvaline valik pudelil pigem Nautimuse punane märgis, mida kannavad enamik Pinot Noir sordist tehtud punaveine. Sarnaselt Chardonnayle on alati Pinot Noir’le leitavad sarnase iseloomuga alternatiivid Carmen Insigne Merlot või Canti Barbera d'Asti Superiore. 

Aga kui tuttava taluniku või lihuniku käest on plaanis grillimiseks hankida veise- või lambaliha, siis tuleb veinipudelilt otsida Nautimuse lillat kleebist, mis vihjab veini tugevamaitselisele karakterile. Cabernet Sauvignonist, mis on ühtlasi ka maailma enim kasvatatud marjasort, tehakse enamjaolt just sellise iseloomuga veine. Alternatiiviks saab soovitada veidi vürtsikama-marjaselt tiheda karakteriga Hispaania või Argentina päritolu veine, näiteks Marquez De Caceres Crianza või Michel Torino Coleccion Malbec.

Juustu, kergemate suviste magustoitude, marjapirukate ning puuviljade juurde soovitab Nautimus valida oranži kleebisega veini, mis võib värvilt olla nii valge kui punane ja vastavalt siis aromaatselt puuviljase või marjaselt magusa karakteriga. Näiteks Le Grand Noir Moscato või Marani Kindzmarauli.

Maitseküllast suvist grillihooaega soovides

Teie Nautimus

Viimasel paaril aastal mullimerel täispurjes Crémanti laineharjal tuhisedes on mitmed ülejäänud kvaliteetsed vahuveinid horisondi taha jäänud. Siinikohal olekski õige aeg korraks hoog maha võtta ja veidi ringi vaadata, ega laev ühes suunas liiga kaugele pole seilanud.

Šampanja eeskujul ning valmistamise meetodit järgides hakati 19. sajandil vahuveini tegema terves maailmas. Prantsusmaal Crémant, Saksamaal ja Austrias Sekt, Itaalias erinevad Spumanted ning isegi Californias ja Tšiilis läks vahuveini valmistamine moodi. Hispaanias, täpsemalt Kataloonias sai valge ning roosa kvaliteetse vahuveini tegemine hoo sisse 19. sajandi lõpus Sant Sadurní d’Anoia linnakeses, mida kaasajal peetakse siiani nö Cava pealinnaks. Šampanjat eeskujuks võttes nimetati seda sel ajal Xampane (X  hääldub katalaani keeles „sha“), mis oli kasutusel veel ka 20. sajandi keskpaigas, aga Hispaania ühinemisel Euroopa Liiduga 1980. aastal vaidlustas Prantsusmaa selle nime ilmselgel põhjusel. Hispaania võttis seepeale oma vahuveini puhul kasutusele kaitstud päritolu nimetuse DO Cava , mis tähendab kohalikus keeles keldrit ja viitab vahuveini valmistamisele traditsioonilisel meetodil – teine käärimine ning autolüüs toimub keldris veinipudelis nagu ka maailmakuulsal šampanjal.

Et veinitootjal Hispaanias oleks õigus kasutada DO Cava päritolu nimetust veinietiketil, siis pidi  veini valmistamisel järgima kindlaid reegleid: kasutada võis kindlas piirkonnas kasvanud marju, vahuveini valmistamisel oli lubatud kasutada heleda kestaga marjadest Macabeod (Viura), Parelladat,  Xarel-lo´t ja Malvasiat ning tumedatest sortidest Garnacha Tintat, Monastrelli ning Trepati. Kuna tegu oli šampanja eeskujul valmistatud vahuveiniga, võis kasutada ka kahte Champagne piirkonna vääris-marjasorti: Chardonnay ja Pinot Noir.

Keldris pärmisademel arenemise ja autolüüsi pikkuse järgi jagunesid veinid järgnevalt:

Cava – teine käärimine pärmisademel koos autolüüsiga vähemalt 9 kuud, lihtne igapäevane vahuvein.

Cava Reserva – teine käärimine koos autolüüsiga pärmisademel vähemalt 18 kuud, võis olla ka juba aastakäigu vein.

Cava Gran Reserva – teine käärimine koos autolüüsiga pärmisademel vähemalt 30 kuud, enamasti aastakäigu vein.

Cava Paraje Calificado – veinitootjale kuuluva ühe veiniaia marjadest valmistatud kindla aastakäigu vein, mis peab veinikeldris sademel arenema vähemalt 36 kuud.

Kataloonias tehtud vahuvein oli kvaliteetne ja selle eeskujul hakati vahuveini valmistama ka mujal Hispaanias – Extremaduras, Navarras, Riojas, Valencias ning Aragonis. See tekitas vahuveiniturul tugeva konkurentsi, millest lõikasid kasu kõik maailma veinisõbrad, sest vahuveini hinnad muutusid üpris soodsaks. Samas kippus mahutootmise tõttu kvaliteet kõikuma, sest igapäevast ja taskukohast Cavat tegid paljud suurkooperatiivid, surudes turult soodsama hinnaga välja väiksemate ajalooliste väiketootjate veinid. Esimene mäss DO Cava päritolunimetuse vastu toimus 2012. aastal, kui Raventós i Blanc veinimaja teatas, et nende jaoks seostub Cava nimetus soodsas hinnaklassis laiatarbe vahuveiniga ning otsustas selle kasutamisest loobuda ning võttis kasutusele Conca del Riu Anoia päritolunimetuse. Järgnevatel aastatel ühines selle mõttega veel mitu väiketootjat, hakates kasutama DO Cava asemel pudeli veinietiketil Clàssic Penedès väljendit, et eristuda ülejäänud Cava tootjatest. Cava DO päritolunimetuse eelistajad võtsid seejärel kasutusel uuendusena märgistuse Cava Paraje Calificado, mis viitab ühe marjaistanduse parimale aastakäigu vahuveinile ja marjad peab kasvatama tootja ise. Seda tüüpi Cavat teeb küll kõigest käputäis veinimaju paarisajast Cava tootjast. Selle peale panid Kataloonia väiketootjad sisse järgmise käigu ja 2017. aastal hakkasid kuus kõrgelt hinnatud väiketootjat kasutama oma veinidel nimetust Corpinnat. Väljend tähendab „südamega Penedésist“ (ladina keeles „Cor“ – süda, „Pinnat“  - Penedés). 2019. aastal loobuti ka ametlikult DO Cava päritolunimetuse kasutamisest. Tänapäeval on Corpinnati ühenduses juba 16 liiget (2025. aastal liitus Corpinnat klubiga Celler Kripta) ning vahuveini valmistamisel kasutada lubatud marjade nimistusse lisati Kataloonias unustatud tumeda kestaga pärismaine marjasorti Sumoll, mis on DO Cava puhul keelatud.

Iseenesest mõistetavalt on igal uuel märgistusega veinide kvaliteedile kõrgemad nõudmised ning karmimad valmistamise reeglid: vein tuleb teha kindlal aastakäigul käsitsi korjatud marjadest, mis kasvatatud mahepõllunduse põhimõtteid järgides ja pikenes ka veinide pärmisademel arendamine koos autolüüsiga. Paraku kergitavad veinide rangemad kvaliteedinõuded veinisõprade kurvastuseks vahuveinide hindu ja nii võib leida turul nii Cava kui Corpinnat nimetust kandvaid vahuveine, mis maksavad isegi enam kui legendaarne šampanja. 

Uus on unustatud vana ja kui uued kallid kingad hõõruma hakkavad, võetakse vanad jalavarjud jälle kasutusele. Üks pool veinist on päritolu ning marjasort, teine pool maitse ja hind. Turul ringi vaadates on veinisõbral võimalus leida enda maitse järgi sobivas hinnaklassis Cava või Corpinnat ning seda ilma igasuguse valehäbita nautida. Mitmekesisus rikastab ja see ongi tänapäeval Hispaania vahuveinide võlu.

Emotsiooniküllast kihinat,

Teie Nautimus