RSS

Blogi postitused märksõnaga 'veinid'

Värskus valges veinis
Värskus valges veinis

Valgete veinide puhul on kõige olulisemaks maitsekomponendiks happeline värskus, mille ümber koonduvad teised maitsed – puuviljane magusus, mineraalne soolakus ja kerge ürdine mõrkjus.

Hape on valge veini puhul tema selgroog ja „pensionisammas“, mis aitab veinil väärikalt küpseda. Traditsiooniliselt serveeritakse kuiva vahuveini või valget veini kergematest toorainetest valmistatud toitudega – köögiviljade, kala ja erinevate mereandidega. Klaasike värsket Sauvignon Blanci või veidi mõrkjamat Pinot Grigiot õrna graavilõhe kõrvale sobib ju imeliselt, nagu ka klaas kuiva cavat või šampanjat. Miks just need veinid? Nagu mainitud, on veini oluliseks omaduseks tema värske happelisus. Hape maitsena käitub mõneti omapäraselt. Toidud, mille juurde happerikkaid veine serveeritakse, peaksid olema keskmisest rasvasemad, samas kaste võiks olla erksa happelise karakteriga. Selgitame asja: proovige näiteks koos sidruniviiluga noort ja erksa tsitruselise iseloomuga valget veini – hape veinis taandab happe toidus ning toob esile toidu ja veini magusamad-puuviljasemad maitsevarjundid, samas ei kao hapu maitse suust täielikult, vaid tasakaalustab puuviljaseid maitsenoote. Rasva paremaks lagundamiseks vajab meie keha hapet või siis ka alkoholi. Vastavalt geograafilisele paiknemisele on lõunaeurooplased rasvase toidu tasakaalustamiseks kasutanud happelist veini, põhjapoolsed rahvad aga kanget alkoholi, mis aitab rasvasel toidul seedida. Ka kulinaariast on hea näide tuua: tavaliselt serveeritakse alati koos rasvasema kalaroaga viil sidrunit, mis aitab organismil kalarasvu lagundada.

 

Veidi täidlasemad vahuveinid, mis on arenenud pikalt pudelis pärmisettel või valged veinid, mida arendatakse kreemjama struktuuri saavutamiseks tammevaadis, vajavad kõrvale umami- või valgurikkamat toorainet, mille valmistamiseks on kasutatud kuumust. Kuumus kalgendab valgud ja rasvad ning meie organism saab nendega hõlpsamini hakkama, seetõttu ei ole vaja ka nii happerohket veini sinna kõrvale. Kaste, millega toit serveeritakse, võiks sel juhul olla kreemjam, siis haakub küpsema karakteriga vein paremini. Siiski vajame veinis piisavalt happeid, mis tasakaalustavad toidu piimarasvu. Tellides rasvasest kalast valmistatud eelroa, vajame klaasikest värskendavat valget veini sinna kõrvale, et liigset täiskõhu tunnet vältida. Täidlasemaid roogasid saame tasakaalustada juba eakama või siis tammevaadis küpsenud valge veiniga.

 

Sarnaselt valgele veinile käitub ka vahuvein, ehkki valmistatakse ka roosat ja punast vahuveini. Vahuveini erksat hapet tiivustab lisaks veini CO2-sisaldus, mis muudab veini iseloomu veel kargemaks ning värskemaks, eriti kuivade vahuveinide puhul. Sarnaselt kuiva tsitruselise veini ja hapuka maitsega kastme sobitamisel, toimivad magusamad veinid toidu magusa maitsega ning see kooslus muutub veini kuivemaks. Nii saame sobitada magusapoolsemaid veine kergemate puuviljakookide, aga ka värskete puuviljade juurde. Erinevad kompotid töötavad koos magusa vahuveiniga samuti kenasti. Proovige magusat Asti-tüüpi vahuveini näiteks vaniljejäätisega ja tulemus on positiivselt üllatav.

 

Vahuveinide lipulaeval šampanjal on karakterit rohkem. Selle valmistamiseks kulub rohkem aega ja kannatust ning seetõttu on nii šampanjade aroom kui ka maitse kergete vahuveinide omast tunduvalt täidlasem-puuviljasem ning saiaröstisem tänu pikale autolüüsile keldrihämaruses. Aga nii nagu vahuveinide puhul, sõltub toiduvalik ikka veini magususe astmest. Enamikel šampanjadel on see kuiv ehk brut, mis eeldab vastavalt veini iseloomule täidlasemat toitu, samas kastmes võiks piisavalt hapet leiduda.

 

Valgete- ja vahuveinide valik pakub veinisõbrale kindlasti niigi meeldivaid elamusi, kui aga valemile lisandub ühe muutujana ka nauditav toit, on avastamisrõõmu veelgi rohkem.

 

Autor: Urvo Ugandi