Veini valmistamise ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Antiikajal müüdi ja transporditi veini Vahemerel saviamforates, sest haruldast ning luksuslikku klaasi kasutati sel ajal ehete ja savinõude glasuurimisel. Meie ajaarvamise alguses hakati klaasi kasutama Vahemeremaades keraamika valmistamisel ning õpiti klaasipuhumise tehnikat. Siiski jäi klaas eriliselt väärtuslikuks materjaliks veel sadadeks aastateks ning keskajal oli veini mugavam müüa ja transportida tammepuust vaatides. Suurem nõudlus klaaspudelite järgi tekkis siis, kui Prantsusmaa kuningas Louis XV lubas 1728. aastal hakata Prantsusmaal müüma veini pudelites. Esimesi Bordeaux’ piirkonna veine hakati märgistama villimise koha järgi – näiteks Margaux, Latour, Lafite ja Haut Bri ning sellest ajast on jäänud ka etiketile märge „Mis en bouteille au Château“ ehk „villitud veinimõisas“. Populaarseks muutusid vahuveinid, eelkõige šampanja, sest klaaspudel kannatas rõhu välja ja lisaks polnud tammevaat piisavalt tihe, et süsihappegaas välja ei lekiks.
Miks kujunes standardseks pudeli mõõduks just 0,75 liitrit, on ajaloos siiani selgusetu. Võib oletada, et enne meetrmõõdustiku kasutuselevõttu Euroopas oli vedeliku mahuühikuks gallon, mis vastab tänapäeval 3,785 liitrile. Viiendiku gallonist ehk 0,75 liitrit veini peeti mehele õhtusöögil normaalseks veinikoguseks. Teine teooria räägib, et see on suurus, mida tavaline klaasipuhuja ühe kopsutäie õhuga suutis puhuda. Samas on võimalik 0,75 l pudeliga ka tänapäeval veini müües edukalt vaadiarvestust pidada: üks 225-liitrine barrique veinivaat võrdub 300 tavamõõtu pudeliga, mis on umbes 60 gallonit. Klaaspudelite masstootmisel hakati tegema lisaks veel erimõõtudega pudeleid, mis said nime Piibli tegelaste järgi. Nii on 6-liitrine pudel Mathusalem, 12 l Balthasar ja
21 l Solomon. Kahjuks jäeti vaeslapse rolli ehk ilma kõlava nimeta enim kasutusel olev erimõõtu 1,5-liitrine pudel, mida nimetatakse lihtsalt magnumiks.
Aga miks peetakse veinimaailmas magnumit hinnatud suuruseks, eriti veinikollektsionääride hulgas? Põhjuseid on mitmeid:
- Vein areneb magnumis tänu pudelis oleva veini ja korgi alla jääva õhu proportsioonile tavapudelist aeglasemalt ning ühtlasemalt ning seetõttu maitseb vein alati paremini.
- Kuna vein areneb aeglasemalt, võib magnum-pudelis veini keldrihämaruses kauem säilitada.
- Miks veinitootja igal aastakäigul veini magnum-pudelisse ei villi? Loogiline järeldus: tootja teab, kas antud veiniaasta oli hea või kehvapoolne. Hea aastakäigu veinid villitakse alati ka magnum-pudelisse.
Lähtuvalt sommeljee tööpraktikast restoranis on magnum-pudelil samuti mitu eelist:
- Ühe suure veinipudeli avamise ja serveerimisega hoiab sommeljee kokku väärtuslikku tööaega. Kiirem ja mugavam on serveerida suuremale seltskonnale ühte suurt pudelit kui mitut väikest.
- Kaks normaalpudelis sama aastakäigu veini võivad olla aroomilt ja maitselt erinevad, sõltuvalt iga veinipudeli mikrokeemiast ning hoiutingimustest.
- Kui restorani laudkonnas on neli või enam külalist, on alati nutikam soovitada magnum-pudelit. Õhtusöögil naudivad külalised seltskonda, toitu ja restorani atmosfääri. Tavaliselt saab üks normaalpudelis vein kiiresti otsa ning tellitakse uus. Oodatakse teenindajat ja kordub sama tegevus, mis esimese veini tellimisel ning serveerimisel. Magnum-pudelit serveerides säästab teenindaja nii klientide kui ka enda aega.
- Õhtusöögilauas on magnum-pudel alati efektsem, mõjub pidulikumalt ja tekitab elevust.
Magnum-pudel on ka rohelise mõtteviisi vaatenurgast mõistlik, sest tootmisele kulub vähem loodusressursse: üks kork, üks etikett, üks kapsel ja arvestades, et maailmas toodetakse miljardeid pudeleid, tekib kokkuvõttes vähem jäätmeid.
Kõike eelnevat arvesse võttes võib julgelt väita, et suurem on parem!
Autor: Urvo Ugandi