Veiniviinamarjad jagunevad enamjaolt heleda ja tumeda kestaga sortideks, aga leidub ka erandeid, mille kesta värv on roosa, sageli esineb nende nimes sõna „gris“, mis tähendab aga prantsuse keeles halli värvust. Näiteks laialt levinud sort Pinot Gris, millest tehakse valget veini, on tegelikult roosa kestaga mari, nagu ka veidi vähem tuntud Grenache Gris ja Merlot Gris. Gris tuleneb prantsusekeelsest „vin gris“ mõistest ja tähistab seda, kui tumeda kestaga marjadest tehakse valget veini.
Viimasel ajal eriti popiks muutunud roosat veini saab teha mitut moodi: lihtsaim võimalus on valgele veinile sorts punaveini lisada, ehk siis värvida valge vein roosaks. Võimalik, et kohalikud talumehed lihtsat ja taskukohast roosat veini oma tarbeks nii teevadki. Kusjuures sellist nõksu kasutatakse ka kalli ning prestiižse roosa šampanja valmistamisel, kus lisatakse rahulikule baasveinile veidi punast veini. Aga sel juhul muidugi ei segata juba valmis tooteid, vaid peale veini „värvimist“ läheb see teistkordsele käärimisele ja pikale autolüüsile veinikeldrisse.
Kõige tavalisem meetod on teha kvaliteetne roosa vein tumeda kestaga marjadest. Selleks leotatakse marjakesti pressitud viinamarjamahlas sõltuvalt marjasordist ja soovitavast veini värvusest 6–24 tundi, seejärel kääritatakse vein ilma kestade ja seemneteta nagu valge vein. Veinimeistrid nimetatavad seda Rosé de Saignée tüüpi veinideks. Vähem levinud versioon on saada veini värv tumedaid viinamarju tugevamalt pressides, et selle käigus eralduks tumedatest marjakestadest polüfenoolseid flavonoide ehk taimsed pigmente ja need annaks veinile kerge roosaka tooni. Hiljem vein kääritatakse nagu valge vein. Ja kolmas versioon, mis on sisuliselt ,,käsitöövein’’: vein tehakse roosa kestaga marjadest, kasutades punase veini valmistamise tehnoloogiat ehk marjad purustatakse ja kääritatakse koos kestade ning seemnetega. See versioon leiab kasutust harva ning tegemist on üsna haruldase nišiveiniga.
Kuigi roosat veini on peetud enamasti hooajaliseks veiniks, siis viimase aja veinitrendid näitavad vastupidist arengut. Roosat veini ja roosat vahuveini – viimase populaarsus on kasvanud eelmisel aastal plahvatuslikult – juuakse aina enam seltskonnaveinina aastaringselt nii meie laiuskraadidel kui ka Skandinaavias. Soome veinistatistika andmetel kasvas roosa veini tarbimine 2021. aastal lausa 40%. Osaliselt võib seda pidada ka Covid-19 pandeemia tagajärjeks, sest koduarestis inimesed joovad siiski harjumuspäraselt valget või punast veini peaasjalikult toidu juurde, samas kui roosat veini juuakse pigem ajaviitmiseks ja seltskonnaveinina. Lisaks ei vaata ka kolleegid hukkamõistvalt, kui kodukontoris juba lõuna ajal veinipudeli avad. Tugeva jõnksu üles veinitarbimise graafikus tegi ka vahuvein, mille veduriks oli roosa Itaalia vahuvein Prosecco Rosé, tõmmates kaasa ka kallima šampanja kategooria. Sellegi taga võib aimata koroonapandeemia kõrvu, sest reisimine pluss kõik muu meelelahutus oli tugevalt piiratud, mistõttu jäi veinisõpradel igakuises eelarves tavapärasest veidi enam raha üle ning seda kulutati siis kallimate veinide nautimiseks.
Küll aga võib julgelt väita, et roosa vein tuli, et jääda ning populaarsuse langust ei näita ka vahuveini tarbimine, seda olenemata värvist. Kuivad, värsked ja kerged roosad veinid ning vahuveinid pakuvad maitseelamusi suvistel seltskonnaüritusel meelel(j)ahutajatena, samuti sobivad kergemate eelroogade ja suupistete saatjateks. Samuti on veinitootjad roosa veini tarbimisharjumustele rohkem tähelepanu hakanud pöörama ning pudelisulguritena ei kasutata enam tavapärast puitkorki, mis tähendaks piknikule minnes püsivarustuses olevat avajat, vaid kasutatakse keeratavat screwcap-korki või moodsat vinolok-klaaskorki. Ja iseenesest mõistetavalt ei lähe vahuveini avamisel korgitseri vaja.
Kui leiad suvehakul endale meeldiva roosa värviga veini, võid seda julgelt nautida ka ülejäänud aastaaegadel.
Autor: Urvo Ugandi