Veini võiks teaduslikult ja ka hedonistlikult defineerida järgnevalt: vein on sügisel valminud marjasaagi ning naudingute järele januneva inimkonna teadliku ja sihipärase füüsilise tegevuse positiivne tulemus.
Erinevaid viinapuuliike kasvab maailmas üle 60. Enamik neist vajavad kasvamiseks tugistruktuuri ja neist vaid ühe – Euroopa või siis ka veiniviinapuu, ladinakeelse nimega Vitis vinifera – marju kasutatakse veini valmistamiseks. Sellele viinapuuliigile meeldib vahemereline kliima, kasvatamiseks sobib hästi nii põhja- kui ka lõunapoolkera 30. ja 50. laiuskraadi vahel, sest on üsna tundlik niiskemas troopilisemas kliimas tekkivatele seenhaigustele ning talle ei sobi ka pikad ja hämarad külmad talved. Vinifera liigil on palju sorte, arvatavalt ligi 10 000, millest osa inimliku sekkumise ehk sordiaretuse teel saadud. Teine osa on ajaloohämaruses isetolmlemise teel sündinud ja nende tekkimisele on kaasa aidanud geograafia ning kliima: kuumemates piirkondades kasvanud väädid kaitsesid marjaseemneid UV-kiirguse eest pigmendiga marjakestades ja nii kasvab päikeselisemates piirkondades rohkem tumeda kestaga marju. Jahedamate piirkondade viinapuud aga vajasid viljade küpsemiseks heledamat marjakesta, sest tumeda kestaga marjad jäid tooreks, kuna liigne pigment kestas jättis viljaliha ilma seemnete idanemiseks vajalikest toitainetest ja suhkrutest. Aastasadade vältel on marjasortidele välja kujunenud kindlad kasvualad, mille piiritlemiseks veinivalmistajad on võtnud kasutusele prantsuskeelse väljendi terroir. Terroir tähendab kindla kasvukoha pinnase, veiniaia geograafilise paiknemise, mikrofloora ja -fauna ning kliima mõju seal kasvavale marjasordile. Vein tuleb põllult ja selle iseloomu määrab peamiselt marjasort ning piirkond, kus viinamarjad on kasvanud. Tsiteerides maailmakuulsa Chablis’i piirkonna veinimeistrit Julien Brocardi: „Minu põllul kasvanud marjad on terroir’ tõlgiks, mina olen vaid mees, kes marjad ära korjab ja mahla veiniks kääritab“. Seega veinimeister saab valmiva veini aroomi ja maitset vaid mõjutada marjade korjeajaga ning veini valmistamisega, kasutades veini arendamiseks erinevaid vahendeid ja tehnikaid. Seda eriti Vana Maailma veinide puhul, kus on marjade kasvatamise ning veini valmistamise reeglid piirkonniti kindlate ja üsna rangete mängureeglitega paika pandud, nii on geograafilise kasvuala veini karakteristika enam-vähem sarnane olenemata sellest, kas veinimeistriks on Mati, Tõnu või Peeter. Kui on kehv veiniaasta, siis maitsevad ka veinid üldiselt kehvemini. Uue Maailma veinivalmistamises puhuvad veidi liberaalsemad tuuled ning seetõttu ei ole sealsete veinide erinevatel aastakäikudel nii suurt erinevust kui Euroopas, jälgitakse pigem veinipiirkonna ja veinikoja stiili või käekirja, mille järgi veinisõbrad seda tunnevad.
Veinimaailm on ülevoolavalt värvi- ja maitsekirev ning kindlasti leidub kõikidele seal midagi meelepärast.
Autor: Urvo Ugandi